Poliitikute iseotsustamist ei saa põhjendada kodanike rumalusega

Poliitikud põhjendavad iseotsustamise harrastamist kodanike rumalusega.

Tuleb nõustuda, et rahvas ei saa paljustki aru. See ei tulene aga rumalusest, vaid esitatava informatsiooniga manipuleerimisest, tõe varjamisest.

Võtame näiteks töötuse, mida üldsusele serveeritakse töötukassas registreeritute arvuga. Tegemist on tegelikkuse moonutamisega. Keskmise statistilise töötasuga on sama lugu – mediaanpalk on aritmeetilisest 28% madalam, osaline tööaeg teisaldatakse täistööajale. Majanduskasvu kajastatakse lühiajalises kontekstis, mis tekitab (teatud hetkedel) põhjendamatut rahulolu tunnet.

Eestis domineerib seisukoht, et elanikke ei saa otsustusprotsessidesse kaasata ka veel seetõttu, et ühiskonnas toimuvatele protsessidele lähenetakse emotsionaalselt. Soovitakse näiteks maksude kaotamist, toetuste kasvatamist.

Nii see muidugi ei ole. Soovitakse teistsugust lähenemist, kulutuste põhjendatust.
Jälgisin mõni aeg tagasi USA toimunud maksu tõstmise rahvahääletust. Elanikelt küsiti 0,7 protsendi kinnisvaramaksu tõstmiseks nõusolekut. Vaheinfoks niipalju, et piirkonnas, millest räägin, tasutakse keskmise suurusega (meie mõistes suure) ühepereelamult 15-16 tuhat dollarit maksu aastas, mis moodustab mediaan sissetulekust (pere kohta) ca 15%.
Kodanikuühiskondade maksumaksjad on kursis eelarveliste vahendite kulutamisega, peavad kulutusi põhjendatuks, mõistavad toimuvat.

Ühe Eesti omavalitsuse volikoguliikmena, revisjonikomisjoni esimehena, majandusarvestuse ja rahanduse magistrina puudub minul selgus vallas toimuvast. Konsolideeritud aruanne ja kirjed ei võimaldagi selget pilti saada. Mulle on mõistetamatu, kellele Eestis aruandeid kirjutatakse.

Tagasi USAs toimunud rahvahääletuse juurde tulles lisan, et nii üllatav kui see ka ei ole, kuid valdav osa elanikest pooldas maksutõusu. Seda tehti mitte seetõttu, et inimestel on raha üleliia, vaid soovist panustada kodanikuühiskonda. Kogutavad summad investeeritakse lastesse. Eelarvetes valitseb selgus, kirjetes konkreetsus, pole kahtlustki, et summasid sihipäraselt kulutatakse.

Meie poliitikutele omaseid trikitamisi demokraatlikes kodanikuühiskondades ei harrastata.
Kui kedagi Eestis „rumalaks“ tembeldada, siis oleksid need edevad ja kasuahned poliitikud, kes informatsiooni omades valesid otsuseid langetavad.

Sooviksin, et algav aasta tooks muudatusi poliitilisse kultuuri

Kurb, et peame elama riigis, kus poliitikute rahva lollitamisest on saanud tava. Elame eetika- ja moraalikaoses. Tundub, et väärtushinnangutekaose keerise laastamistööd polegi võimalik peatada.

Lahendust pakuks ehk vaid see, kui kõik korraga (valest ja võltskusest läbi imbunud) kodumaa tolmu jalgadelt pühiksime. Seda ei annaks vähemalt statistiliste arvudega olematuks teha, lahkujaid aga vingujateks ega vaenlasteks tembeldada.

Poliitiline kultuuritus, mida Eestis viljeletakse, on teinud elukeskkonna Maarjamaal põrguks, milles meelemürkideta närvisüsteem tõrgub töötamast. Arvatavasti seetõttu tarbitaksegi Eestis teistest enam mürke. Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse (EMCDDA) 2011. aasta aruande kohaselt oli Eestis 1000 elaniku kohta 15 süstivat narkomaani. Euroopas oli neid kõigest 1 ja 5. Eristume ka kõrge alkoholi ja uimastavate ravimite tarbimise poolest. Uuringute andmetel kulutavad eestlased alkoholile 5,8 protsenti eelarvest. Igapäevased veinitarbijad, nagu itaallased, hispaanlased ja kreeklased, kulutavad palju vähem (0,7–0,9 protsenti).

Stressirohkes elukeskkonnas tasutakse Euroopa kõrgemat omaosalust tervishoius (ca 25%), tasutakse kõrgeimat obrokit (reaalne maksukoormus) võimuladvikule. Vastu saadakse vähemväärtuslikku sotsiaalset tagatist (kui muidugi arvestamata jätta põhjendamatult kõrget emapalka ja eripensione). Palga erinevus soomlastega on 4 kordne, sotsiaalsed tagatised on 7 korda lahjemad. Suhe räägib paljustki.

Elukeskkond pisiriigis ei võimalda rääkida edusammudest. Elukeskkond on haige. Poliitiline eliit on eraldunud seadustõketega, levitab ebaadekvaatset informatsiooni. JOKK võimaldab mugavalt toimetada, teiste arvelt kukrut täita.
Asi polekski hull, kui eliidi kaitsemüüri annaks läbi närida. See pole aga võimalik, kuna kodanikud on sõltuvusahelais. Eestis on vähe leibkondi, kelle sissetulek ei sõltuks poliitikute tujudest.

Suurimaid summasid ühiskonnas (üksnes riigieelarve moodustab ca 40% SKPst) liiguvad poliitikud. Riigi ja omavalitsuste eelarvetest toitujate suhteline arv on tohutu. Suuri summasid liigutatakse ka eelarveväliselt. Tuttavatelt ettevõtjatelt olen kuulnud, et omavalitsuste tegelaste „moosimisele“ tehakse suuri kulutusi. Võib oletada, milliseid tehakse kõrgema tärnide kandjaile.

Eestlaste ühiskassast tehtavad kulutused sõltuvad väikesearvulise seltskonna tahtest, mis ei süvenda usku helgemasse tulevikku. Lähenemine on ju ühtsust lagundav.

Olen kuulnud ütlust, et kodanikud väärivad enda „esindajaid“. Eestlaste poliitilise eliidi näol pole tegemist esindajatega, vaid poliitiliste aferistidega, kes teistele külma teevad. Ütlus kehtib demokraatliku ühiskonnakorraldusega riikide kohta, Eesti nende hulka ei kuulu. Demokraatia tähendab enamuse seisukohtade ülimuslikkust, eestlastel tuleb kummardada vaid väikese seltskonna tahet.

Ühtekuuluvusvajadus pole omane üksnes loomadele, see on omane ka inimestele. Kogukond on haige, kui väärastushinnangutes valitseb segadus, kui ühiselureeglites domineerib ebaõiglus või väikese seltskonna isiklik kasuahnus.

Valitud (või erakonnad) ei orienteeru lahendites teistest paremini. Ühiskonnas langetatavad otsused peaksid põhinema huvigruppide ühisnimetajal, mitte hierarhilise eliidi dogmadel.

Sooviksin väga, et algav aasta tooks poliitilisse kultuuri uusi tuuli (esindatakse teisi, mitte iseennast). Vastasel korral on eestlased kogukonnana väljasuremisele määratud.

Manipulatsioon arvamustega

PM kirjutab:
Tallinna Ülikooli poliitikateadlase Tõnis Saartsi väitel ei annaks Kaarel Tarandi idee panna erakondade liikmed rohkem liikmemaksu maksma soovitud tulemust ehk ei aktiveeriks neid piisavalt.
«Liikmemaksud olid parteide rahastamise peamine allikas umbes pool sajandit tagasi, kui kulutused valimiskampaaniatele olid võrreldes tänasega tühised ning parteidesse kuulumise määr üsna kõrge,» meenutas Saarts.
Tänapäeval on liikmemaksude osakaal erakondade rahakotis järjest vähenenud ning seda ka Lääne-Euroopa demokraatiates - liikmemaksude asemele on tulnud riigieelarveline rahastamine.
http://www.postimees.ee/673398/saarts-tarand-eksib-liikmemaks-ei-aktiveeri-parteilast/?t=372#l

Tõnis Saarts eksib, kui arvab, et Kaarel Tarand eksib.

Ma ei väida muidugi seda, et Kaarel Tarandil on õigus, kuid arvan, et kaalukauss kaldub seekord tema poolele.

Inimeste arvamustega Eestis manipuleeritakse. Seda teevad kõik, kelle võimuses on meediakanaleid mõjutada.

Iga seisukoha tõestamiseks leiab piisavalt näiteid ja tõestusi. Neid leidub ka ümberlükkamiseks.

Mulle on arusaamatu, miks eelistame vaimset vägivalda, mida meedia harrastab. Kohati jääb mulje, et Eestis on kõik müüdav ja ostetav. Isegi au ja uhkus.

Üritame põgeneda enese eest – kes teeb seda mujale elama asumisega, kes meelemürkidega. Põgeneme vastutuse eest.

Jõuluaeg murrab pimeduse

Jõuluaeg murrab pimeduse ülemvõimu, mis avab tee päevavalguse kasvule. Pimeduse ülemvõimul vohav masendustunne hakkab taanduma lootusrikkuse ja rõõmsameelsuse ees.

Paljud tunnevad rõõmu Jeesuse sünnipäevast.
Jõuludest leiab igaüks midagi meeldivat. See on aeg, mis toob paljudele tagasi argipäevade muredesse kadunud hingerahu. Laste silmadesse toovad need pühad palju rõõmu ja sära. Tundub, et positiivsete emotsioonide poolest ei suuda ületada jõulusid ükski teine aeg.

Need on pühad, mil inimeste mõtetesse tekkib palju heatahtlikke soove, mis ei ole seostatavad ainult materiaalsusega.
Hingerahu on vast parim kingitus, mida sellel ajal soovitakse. Jõuludest sobilikumat hetke sõjakirve mahamatmiseks ja lepituse otsimiseks - olgu tegemist siis tülis oleva lähedaste sugulastega, endiste sõpradega või vihavimma kandvate naabritega - on raske leida.
Andestamine ja andestuse saamine käivad aga käsikäes. Andestades kellelegi, tuleks oodata ka teise andestamist. Tülidel ei ole ainusüüdlast, mistõttu peasüüdlase väljaselgitamisel ei ole mõtet.

Jõulud on minevikku pöördumise aeg
Vaimujõud võimaldab pöörduda siis tagasi nooruspõlve maile, milles on jälle kohta lahkunud vanematel, suureks sirgunud pisipõnnidel ja teistel lähedastel.
Paljudele noortele on see unistamise aeg, mis viib neid hetkeks tuleviku maale, kus omandatakse unelmate amet, leitakse endale ideaalne elukaaslane, nauditakse tulevast tööalast edu. Unistustes emmatakse ja mängitakse tulevaste rõõmust kilkavate põngerjatega.
Jõulude aeg on soovide aeg. Öeldakse, et kui midagi väga, väga soovitakse, siis seda ka saavutatakse. Jõulusoovidel on aga eriline võime. Uskugem nendesse soovidesse, sest jõulusoovid on heatahtlikud. Need on head nii iseendale kui ka teistele.

Jõulupühad on erilised
Teist sellist aega, mis muudaks kõiki paremaks, vist ei olegi. Vaatamata väljas valitsevale külmale, on inimeste südamed soojad. Andmise rõõmul on sel ajal eriline väärtus. Jõulutunnel ja muud annetustele orienteeritud üritused purustavad igal aastal üha uusi rekordeid, mille kaudu viiakse jõulusoovid tundmatute abivajajateni.

Eestlased pidavat olema kitsid oma tunnete avaldamisel. Ilukirjandusest võib tuua mitmeid näiteid tegelastest, kes ei julgenudki kogu eluea jooksul reeta kaaslasele oma tundeid. Jõulud on selliste saladuste avaldamise aeg. Kui seda ei tehta jõulude ajal, siis võib see jääda ka muul ajal tegemata. Tunnistage lähedastele seda, et te neist hoolite. Öelge neile seda, mida tunnete, sest jõulud on selleks sobilikum aeg. Jõulutunded on erilised, neid ei tasuks ainult endale hoida.

Rahulikku Adventi!

Seltsimeeste võimu- ja kasuahnus ei võimalda eestlaste elujärge parandada

Nii palju kui on inimesi on ka arvamusi. Tõeline Tõde tugineb ühisnimetajal, selles me ei orienteeru. Mis veelgi kurioossem – meid see ei huvitagi.

Minu silmis Eestis omavalitsusi ei eksisteeri. Eksisteerivad kunagiste rahvasaadikute täitevkomiteede rudimendid, mis tegelevad iseendaga.
Seisukoht ei tulene üksnes kuuldust, vaid ka enda kogemustest. Olen nimelt keskmise suurusega omavalitsuse volikoguliige, täidan revisjonikomisjoni esimehe kohustusi.

Ühisotsuste eesmärgiks ei ole väikese grupi seisukohtadele ülemvõimu andmine, vaid ühisnimetajal põhinevate seisukohtade selgitamine ja ellu viimine. Eestis domineerib üksikute seisukohtade ülimuslikkus, „ühisseisukohtade“ vorm ei pea vett.

Eesti võimuladvikud naudivad enda jokkidest meisterdatud ülemvõimu.

Ülemnõukogu ja rahvasaadikute täitevkomiteed reorganiseeriti demokraatia viljelemiseks. See aga põhineb enamuse seisukohtade ülemuslikkusel. Kõik muu (valimised, võimude lahusus jmt) selle juures on teisejärguline, mis peaks tegema toimuva mõistetavamaks.

Nii nagu keskvõimgi, harrastavad ka Eesti omavalitsused diktaati. Kogukonnaliikmetele jagatakse käske ja keelde, nende eest otsustatakse. Riigikogu ja omavalitsused peaksid esindama ühishuvisid, panustatakse aga isiklikule ambitsioonikusele. Elanike huvide eest seismine on kirjas vaid deklaratiivsetel loosungitel ja on hoomatav nimetuses (oma valitsus, riigi kogu), tegelik elu on teistsugune.

Võtame näiteks parlamendierakondade riigieelarvest (demokraatia arendamise sihtasutuste põhjendusel) 800 000 euro näppamise ponnistuse. Erakondadele eraldatavad summad on niigi üüratud. Lisaks kõrgepalgalistele töökohtadele ja eelpool mainitud summale eraldatakse neile 5 412 678 eurot, mis moodustab 0,1% riigieelarve kogutulust. Kaudsed kulutused (ametikohad funktsionääridele; sihtasutuste, MTÜde jmt kaudu liikuvad summad) erakondadele on veelgi suuremad.

Poliitilised väärtushinnangud on teinud eestlastest (sõna otsese mõttes) kerjused, kelle sissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) on teistest eurotsooni riikidest kordades kesisemad, reaalne maksukoormus aga kõrgeim. Diktaadikepikest ei vibuta meil üksnes keskvõim, seda teevad ka pisimarssalid omavalitsustes.

Eesti vajaks hädasti kogu haldusstruktuuri reformimist. Ülemnõukogu ja rahvasaadikute täitevkomiteede rudimentide funktsionäärid hoiavad privileegidest aga kümne küünega kinni. Seltsimeeste võimu- ja kasuahnus ei võimalda eestlaste elujärge parandada.

Valesid seisukohti ei eksisteeri

Valesid seisukohti ei eksisteeri. Arusaamatused tulenevad eelistustest. Isiklike seisukohtade pealesurumisega raiskame aega, külvame vaenu ja viha.

Vaidlused muna ja kana üle on kestnud sajandeid, kõigile vastuvõetav vastus on ikka leidmata.

Mulle väga sümpatiseeriks, kui vaidlus selle üle, mis on olulisem, kas see, mida otsustatakse või kuidas seda tehakse, ei paigutuks samasse rubriiki. Nii palju kui on inimesi, on ka seisukohti. Ühes küsimuses ühisseisukohale jõudmine pole keeruline, kümnes ja enamas aga võimatu.

Keegi ei tea, mis on õige. Mis aga veelgi hullem, me ei saa seda ka kunagi teada (aeg ja ruum on muutuvad faktorid), kuna võrdlusbaas puudub.

Arutelud põhinevad spekulatsioonidel, isegi siis, kui tuginetakse faktidele.

Ühisotsuste eesmärgiks ei saa olla väikese grupi seisukohtadele ülemvõimu andmine, vaid ühisnimetajal põhinevate seisukohtade realiseerimine.

Riigikogulaste eetikakoodeks

Õhtuleht kirjutab:
Tänases Eesti Ekspressi artiklis "Ärimees: "Maksin Raudsele ja Stelmachile üle 600 000 krooni"" ilmunud informatsioon viitab Riigiprokuratuuri teatel võimalikule kuriteole ning selle kontrollimiseks alustati kriminaalmenetlust. Uurimist hakkab läbi viima Kaitsepolitseiamet.
Karistusseadustiku paragrahvi 298 järgi süüdimõistmise korral võib kohus karistuseks määrata rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.
Tänane Eesti Ekspress kirjeldas ja avaldas dokumente, kuidas Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach võtsid kopsaka vaheltkasu Tallinna Sadama soodsa müügi eest ettevõtja Vladimir Kleinerile.
http://www.ohtuleht.ee/455280

Asi polekski nii hull, kui selline käitumine oleks erand.

Mõned päevad tagasi avaldati uudis sotsiaalministeeriumi ametnike MTÜ varjus toimunud sahkerdamisest. Selline tegevus pole haruldus. Tean ka enda kogemusest analoogseid juhtumeid.

Nüüd räägitakse riigikogulaste eetikakoodeksist. Tekib tunne, et sinna on kogunenud Eestimaa suurimad sulid.

Valimisseadus võimaldab sulidest koosnevaid koosseise komplekteerida.

Erakondadele tuleb maksta toetust, vastasel korral hakkavad varastama. Varastama hakkavad nad ka siis, kui ei maksta kuluhüvitisi ega võimaldata kolmekuist hästi tasustatud puhkust.

Mul tekkib küsimus: kas peale tööaja ja pastakate ongi Eestis enam midagi varastada?

Eesti reiting on põhjendamatult kõrge

AA- pole küll kõrgeim reiting, kuid Eesti kohta ikkagi põhjendamatult kõrge. Arvatavasti kuulume reitingu langetatavate riikide ringi. Hoiatus on igatahes liikvele lastud. Enesekriitika asemel asume kaitsesse, justkui sellest oleks kasu.

Äriuudised kirjutavad:
Rahandusminister Jürgen Ligi sõnul ei nõustu ta S&P poolse hinnanguga ning leiab, et Euroopa mured laiendatakse liiga automaatselt ka Eestile.
«Eesti riskina on S&P õigusega välja toodud väliskeskkonna, ent mõneti on meid tavapäraselt alahinnatud, nagu ikka ja jälle juhtub. Ühelt pool toetavad nad populistlikku lähenemist, mille järgi eurotsooni näidatakse kõigi probleemide allikana ja tarbetult negatiivsemana kui Euroopa Liitu ning muid majanduskeskusi maailmas.
Samuti laiendatakse Euroopa mured liiga automaatselt Eestile, märkamata meie rahanduse väga erinevat olukorda - eelarvetasakaalu, pea olematut laenukoormust, mittesõltuvust võlakirjaturust ning väga tugevaid panku, mille reitinguid just äsja ka tõsteti, » kommenteeris S&P otsust Ligi.
http://www.e24.ee/659318/jurgen-ligi-eestit-on-alahinnatud/?t=652#l

Raske on nõustuda rahandusministri seisukohaga. Eesti võimekust pole alahinnatud, vaid ülehinnatud.

Eesti kasina palgaga maksumaksja peab üleval 12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatut arvu ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsustega – see on liiga raske kandam õblukesele erasektorile.

Maksukoormus vajaks vähendamist, maksudest elatuv riigiaparaat ja haldusstruktuur koomale tõmbamist. Kobestada tuleks pinnast kohalikule turule orienteeritud keskmisele ja väikse suurusega ettevõtlusele.

Eesti fiskaalpoliitika seda ei soosi.

Eestlaste sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised on eurotsooni madalamad, maksukoormus aga kõrgeim. Rahandusminister eksib, kui ta arvab, et selline süsteem on jätkusuutlik. SKT kasv on hetkel küll teistest kõrgem, kuid see tuleneb madalast võrdlusbaasist, mitte kõrgest nominaalsest tulemist. Kahekohalise majanduslanguse järel ühekohaline kasv pole mingi kasv, vaid langus.

Valuutad põhinevad usaldusel

Valuutad põhinevad paljuski usaldusel. Suurematel valuutadel puudub tagatis, vajadusel saab seda paberkandjal juurde trükkida.

Tunnistan, et minul puudub Euroopa ühenduses harrastava demokraatia vastu usaldus, kuna tegemist paistab olevat diktaadil toimiva ühendusega.

USA ühiskonnakorralduse osas olen teistsugusel arvamusel. Tegemist on demokraatiat viljeleva ühiskonnakorraldusega. Vaatamata isegi dollarite printimise lembusele usaldan USA ühiskonnakorraldust. Mitmed makromajanduslikud näitajad (nt tarbijahinnaindeks, töötus) kinnitavad, et erinevalt Euroopa Liidust on suurriik õigel teel.
Dollarite trükkimisest kirjutasin kunagi järgnevat: http://eveges.blogspot.com/2010/11/usa-prioriteediks-on-elanike-kaekaik.html

SKT kasvust on tehtud eesmärki omaette. Vähem oluline pole valdkondade ja sektorite tasakaalustatus. Abstraktset SKTd ei kummarda üksnes poliitikud, seda teevad ka paljud analüütikud.

PMI on indikaator, mis viitab SKT kvaliteedile. Purchasing Managers’ Index (PMI) välistab avaliku sektori, kajastab üksnes erasektoris toimuvat, mille mõju ühiskondade heaolule ei tasuks alahinnata. Avaliku sektori „edusammude“ üle võib küll eufooriasse sattuda, kuid see pole põhjendatud – tegemist on siiski rahanduskriisi peakangelasega.

Markit's Eurozone Composite Purchasing Managers Index kajastab euroala tulemit, see on aga (kolmandat kuud) languses. Näitaja võimaldab prognoosida eurotsoonile IV kvartalis juba 0,6% majanduslangust (C. Williamson). Tegemist on kuu tagusest Reutersi küsitletud 30 majandusteadlase hinnangust pessimistlikuma tulemiga.

Eurovanker teeb üha suuremat kolinat.
Markiti peaanalüütik ootab (IV kv) Itaalialt (PMI 44,8) 1%, Prantsusmaalt (PMI 49,8) ja Hispaanialt (PMI 38,2) ca 0,5% majanduslangust. Saksamaa (PMI 48,4) langus on seekord veel tagasihoidlikum, kuid uute tellimuste vähenemine kinnitab, et suurem langus koputab juba uksele.

Kui 50 väiksem PMI näitab langust ja sellest kõrgem tõusu, siis novembris oli see eurotsoonis 47.

Arvestades seda, et valuutad on omavahel seotud, tuginedes globaalsetele poliitilistele ja majanduslikele arengutele, eelistan pikemaajaliste (rahaliste) säästude hoiustamist Ameerika dollaris. See tundub halvimatest parim valik olevat. Tegemist on ikkagi demokraatia kantsi valuutaga.

Unistus soojast vannist

Linnaleht: Aeg, mil vannikümblus pole enam taskukohane
http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2786

Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnusteks on kodanikkonna osalemine poliitikas ja võimude lahusus. Eesti demokraatia on sellest kaugel. Otsuste langetamisel ei lähtuta niivõrd elanike huvidest, kuivõrd kamraadlusest ja isiklikust ambitsioonikusest.
Nendel põhjusel ei täida ka seadustega paika pandud eelnõude lugemised otsustusprotsessis oma eesmärki. Arutelude asemel toimuvad vaidlused, mille tulemused on ette teada: võimukoalitsioonid kiidavad enda projekte, opositsioonide pärusmaaks jääb halvustamine. Mainitud lähenemine on üleüldine, kehtib nii keskvõimu kui ka kohalike omavalitsuste kohta.

Üleriigilised juhtumid
Vaatamata üldsuse tajutavale vastuseisule läks Eesti Euroopa päästefondis osalemise otsuse langetamine sujuvalt. Teisiti ei kulge kodanikuvaenuliku riigieelarve vastuvõtmine. Sõjaliste kulutuste kasvatamine tingimustes, kus paljudele pole isegi hambaravi taskukohane, on põhjendamatu. Toimetulekuraskustes olevate inimeste saatusele tankide eelistamine on võigas. Aga selline lähenemine pole omane üksnes keskvõimule, vaid ka omavalitsustele.

Tallinna juhtum
Võtame näiteks Tallinna Televisiooni ümber toimuva. Poliitilise kähmluse asemel võiks pühenduda üldsuse arvamuse väljaselgitamisele. Ühist raha kasutatakse sihipäraselt vaid siis, kui kasutamise otsus põhineb ühiskondlikul kokkuleppel. Lasteaedade rahastamine, õpetajate töötasud, Tallinna Televisiooni loomine ja paljud teised üldsusele tähtsad otsused ei tohiks sündida kinniste uste taga väikse seltskonna tahtel. Sellel puudub igasugune seos esindamisega või demokraatiaga – igatahes pole tegemist esindusdemokraatiaga. Diktaadil põhinev otsustamine tekitab vastandumise ning see ei mõju edasistele arengutele sugugi positiivselt.

Kohila juhtum
Et mitte üldsõnaliseks jääda, tooksin diktaadil põhineva otsustamise näite ka 7000 elanikuga Raplamaalt Kohila vallast, kus kohaliku poliitilise eliidi tahtel hakatakse ellu viima ebaefektiivset, enamikule inimestest kahjulikku veevärgi ja kanalisatsioonisüsteemi laiendamise ja uuendamise projekti. Esmapilgul võib ambitsioonikusel põhinev tegevus isegi üllana tunduda, kuid süüvimine viitab tarbija rahakotile laastavale ponnistusele.
Teenust pakkuva äriühingu Kohila Maja OÜ kodulehel on kirjas, et projekti maksumus on 180 599 488 krooni ja omafinantseering 20,95 protsenti. Investeering ületab vee- ja kanalisatsiooniteenusest mullu laekunu 34,5-kordselt. Tegemist on valla kolme aasta maksulaekumisest (sealhulgas sotsiaalmaks) suurema summaga.
Investeeringute üheks argumendiks peaks olema hinna ja kvaliteedi suhe, tulevaste kulutuste optimeerimine. Aga juba praegu maksavad Kohila elanikud vee ja kanalisatsiooni eest tallinlastest 46 protsenti kõrgemat hinda. Näiteks tualeti kasutamine neelab olenevalt loputuskastist 20–40 kroonisenti kord, duši all käimine on veel kulukam. Vanniskäik on isegi keskmise sissetulekuga inimesele luksus.
Konkurentsiamet leiab, et Tallinna veeteenuse hind on põhjendatust 36 protsenti kallim, mistõttu see peab langema. Kohila hindadel on vaid kasvuruum. Mitterikkad ehk enamik kohalikest elanikest pole rahul ning kavandavad vee- ja kanalisatsiooniteenuste tarbimise piiramist – vanniskäigu asemel enda pesemine niriseva kraani all, tualeti loputamine kartulikeeduveega jne.

Kulude kasv vajab ühist ohjeldamist
Hindade ja maksude tõstmised on tagajärjed, millel on ühine põhjus – püsikulude kasv. Samas aga vähendab kitsastel aegadel iga hinna- või maksutõus tarbimist ning halvendab elukvaliteeti.
Olen veendunud, et püsikulude kasv vajaks päitseid, mis innustaks meie ühist raha otstarbekamalt kasutama, soosiks ühiskonnaliikmete ühtsust ja tekitaks ühtekuuluvustunnet. Ma kahtlen väga, kas kaitseväe kulutuste kasvatamine, Tallinna Televisiooni ülalpidamine, Eesti Energia investeeringud Jordaaniasse ja USA-sse, Kohila veetrassi ehitamine ja paljud teised auahned, kuid samas kulukad projektid neid eesmärke täidavad. Pigem töötavad neile vastu.
Eelarvepoliitikaga annab nihutada mägesid, kuid annab ka palju untsu keerata. Sooviksin väga, et väiksearvulise kogukonnana suudaksime olla senisest ühtsemad ja edumeelsemad.