Friday, April 30, 2010

EER pole osanud olla rohelise mõtlemise propageerija

Rohelise värviga tituleeritud erakonna areng on jõudnud staadiumisse, kus tuleb asjadest rääkida nii nagu need on.

Aeg oleks tunnistada, et EER pole osanud olla rohelise mõtlemise propageerija. Pigem vastupidi – on olnud selle üle irvitaja.

Lollitada saab küll teisi, kuid mitte iseennast. Pole mõtet kulutada aega ja ressurssi musta valgeks võõpamisele. EP ja KOV valimised näitasid, et see on asjatu.

Targem oleks teha pööre senises tegevuses.
Probleem erakonnas ei seisne vastanduvates tiibades, vaid milleski muus.
Erakond vaevleb ideede puuduses. Vaatamata liikmeskonna kompetentsusele, pole valitud osanud seda avada. Liidrid on realiseerinud vaid enda edevust.

Olen kuulnud, et Marek Strandbergil pidavat olema nn oma fännklubi, kelle hääled on erakonna eksistentsiks vajalikud. Unustatakse aga see, millest seetõttu loobutakse. Saldo on negatiivne.

Erakond on vaevelnud isikukultuse küüsis. Ühe persooni domineerimise vilju korjame kõik.

Erakonna „tipud“ ei osalenud KOV valimistel seetõttu, et neil puudus usk iseendasse. Vastasel juhul oleksid nad toetanud EER valimisnimekirju.

Elanikega vestlemised, usaldusreitingud, meedias ilmunud kommentaarid kinnitavad, et EER esinumbrite reiting on väga madal. Sellest on saanud oht EER jätkusuutlikkusele.

Kui erakond soovib ka peale tulevasi valimisi nautida riigieelarvest saabuvaid rahavoogusid, siis tuleks innustada Marek Strandbergi ja Valdur Lahtveed loobuma kandideerimisest tulevastel valimistel esinumbritena. Veelgi parem, kui nad kandideeriksid nimekirja lõpus.

Erakonnasisese mikrokliima taastamise soovi korral võiksid mainitud juhtfiguurid loobuda ka uude juhatusse kandideerimisest. Erakonnas on piisavalt inimressurssi, millega neid asendada.

Wednesday, April 21, 2010

Seestpoolt vaadates

Organisatsiooni nimest on olulisem kultuur, mida selles viljeletakse.
Sisu on vormist olulisem.

Erakonnad peaksid põhiseaduslikult demokraatia kantsiks ühiskonnas olema. Tegemist on aga diktatuuri taimelavaga. Demokraatia varjus toimub tegelikult laastamistöö.

PR abil võõbatakse must valgeks. Asi ei olekski nii hull, kui seda tehtaks oma vahendite eest. Enese lollitamise eest maksame aga kõik – ligi 100 miljonit maksuraha kulutavad võltskusel toimivad erakonnad aastas.

Vahet isegi ei ole, millis erakonnaga - suure või väikesega, pika staažiga või rohelisega - on tegemist. Kõik nad paistava viljelevat sarnast poliitilist kultuuri. Teod ja (endast loodud) kuvand ei ole vastavuses.

Rohelisest erakonnast ei teata palju.
Juhtfiguurid üritavad erakonast luua osalusdemokraatia kantsi kuvandit. Paraku ei suuda sisuta vorm püsti seista.

Paljud on veendunud, et EER näol on tegemist ühiskonnas toimuvates protsessides mitte orienteeruvate inimeste kooslusega. Ollakse kuulnud Marek Strandbergist, heal juhul veel mõnest esindajatekoja liikmest. Vaatamata isegi tuntusele, ei seostata teisi roheliste erakonnaga.

Rohelistest väära kuvandi sepitseja on olnud üks võtmeisikutest, kelle arvates orienteerub vaid tema ühiskonnaprobleemides.

Kinnitan, et EER koosneb paljudest fantastilistest erudeeritud inimestest. Kompetentsust jagub igasse valdkonda. Paraku sumbub see autoritaarsusesse, vastasseisu ja vimma. Poliitiline kultuur „osalusdemokraatia kantsis“ ei erine palju teistest erakondadest. On ehk mõnevõrra isegi jubedam.

Riigikogu „magus“ koht paistab ajavat inimesed kiima – esinduskojas istumisest on saanud eesmärk.

Räägitakse, et eestlane pidavat olema orjarahvas. Poliitilise nomenklatuuri ülbusega leppimine seda igatahes kinnitab.

Toimetulekuraskustes inimeste arv ühiskonnas on lubamatult suur. Selle asemel, et abikätt ulatada, eelistavad rohelised saadikud neilt veelgi suuremat obrukit nõuda. Kurvaks teeb meele seejuures see, et seda tehakse justkui erakonna programmi ja ühiskonna heaolu nimel.

EER vajab muutusi - muutusi väärtushinnangutes ja juhtfiguurides.
Jääb juba mulje, et kõik, mida võimu rabanud erakonnas ette võtavad, tuleks teha vastupidi. Poolehoidjate vähesus ühiskonnas vaid kinnitab seda.

EP ja KOV valimised olid erakonnale täielik põrumine. Millele lootis võimuladvik, kui salasepitsusega kukutas demokraatlikult valitud juhatuse? Kui isegi kaaslased ei silluta neile teed Riigikogusse, siis miks peaksid seda tegema teised.

Juhtimine ei ole eriline kunst, nii nagu seda on harjutud nimetama. Koordineerimine, delegeerimine, innustamine, eeskuju näitamine, empaatia, määravad kogukondade võimekuse.
Vastandumisel ja halvustamisel toimiv kooslus toimib vaid lühiajaliselt, see ei ole jätkusuutlik.

Rohelist mõttelaadi propageerimise monopoolsuse rabanud erakond paistab olevat kurjusekantsiks, mille pinnas soosib aferistide.

EER vajaks rahvameestest liidreid, kes enda ego demonstreerimise ja isikliku kasu saamise asemel pühenduksid teiste innustamisele, ühisseisukohtade kujundamisele ja nende esindamisele.

EER demokraatlikult valitud juhatuse jokkidega salasepitsetud kukutamine on häbiplekiks erakonnale, kaotuseks demokraatiale. Sellisele tegevusele ei ole põhjendusi.

Sepitseja peab saama teenitud karistatud. Kui karistamist ei võimalda seadused, siis tuleb seda teha üldkoosolekul osalejate tahteavaldusega.

Roheline mõtteviis, demokraatia ja teised ühiskonnale olulised väärtused vajavad kaitsed, propageerimist.

Taasiseseisvunud Eestis paistab kasuahnusest saanud tava. Isegi demokraatiale on suudetud päitsed pähe panna ja „kasusaamise" vankri ette rakendada.

Friday, April 16, 2010

Aktsiiside tõstmise eesmärk jäi saavutamata

Varematel aastatel sõideti Eestist välja täispaakidega, tagasi pöörduti mõne liitriga. Nüüd toimitakse vastupidi – tangitakse välisriigis, tagasi saabutakse täispaagiga. Samamoodi käituvad välismaalastest eestisse saabuvate sõiduvahendite juhid.

Igapäeva kütusereisidest naaberriikidesse on tehtud telesaateid. Isegi Tartust pidavat tasuma Venemaal tankimas käia.

Maksud tehingutelt laekuvad paraku aga teiste riikide eelarvetesse.

Maksude tõstmine halvendas teatud sektorite rahvusvahelist konkurentsivõimet, vähendas riigilaekumisi, tegi paljude inimeste toimetulekuvõime veelgi raskemaks.

Maksude tõstmise eesmärk jäi saavutamata. Majanduslangus ja töötus süvenesid veelgi, riigitulude oodatud kasvu ei järgnenud.

Aktsiisitõstmise ohule juhtisid tähelepanu kütusetarnijad, logistika- ja transpordifirmad, majandusteadlased.

Naabritest kõrgem aktsiis annab tunda - langeb diislikütuse tarbimine, väheneb maksulaekumine.

Esinduskoda paistab riigi tulu käsitlevat matemaatilise tehtena, milles maksumääradest tuletatud riigieelarvelaekumiste absoluutarvud on alati võrdsed.

Ühendatud anumate reegel kehtib aga ka rahanduses. Aasta alguses kehtima hakanud kõrgematele maksumääradele ei järgnenudki riigitulu kasvu.

Diiselkütuse hinnad Eestis kasvasid naaberriikidest kõrgemaks.

Nii on aktsiisimaksu vahe ilma käibemaksuta Eestis ja Soomes 45 senti, seda Eesti tarbija kahjuks.

Aprilli keskpaigas oli Soomes jaemüügis diisliliitri keskmine hind 16,59 krooni, Eestis 17,16 krooni ehk 57 senti kallim. Ehk Soomes sai kütuseliitri kätte 3,3% odavamalt.

Hea on teada, et Eestis oli keskmine brutopalk eelmise aasta IV kvartalis 12 259 krooni, Soomes üle 45 000 krooni.

Wednesday, April 14, 2010

Ületarbimine Eestis ei ole probleemiks

Otsustasin kirja panna mõtted, mis tekkisid ühel rahvakogunemisel maksutõstmise põhjendamist kuulates.

Vaatamata sellele, et ürituse on möödanik, kumisevad mul endiselt kõrvus ohhetused, mis läheduses istujatelt kostus.

Maksude tõstmise ponnistusi ei tuleks pidada vooruseks, vaid veaks. Kahju, mis ühiskonnale tekitati, on suur.

Olen maksude tõstmise põhjendamatusest kahekohalise majanduslanguse tingimustes kirjutanud, ei hakka ennast kordama.

Rahvakogunemisel põhjendati maksude tõstmise ületarbimisega. Kui esineja seda tõsiselt mõtles, siis olen ma sõnatu.

Mõned aastad tagasi kalkuleerisin, et keskmist või üle keskmise töötasu teenis ühiskonnas 25% palgasaajast. Vaevalt, et täna suhe eriti erineb.

Palgasaajate kõrval on ülalpeetavad, pensionärid, töötud.

Usun, et nõustute väitega: 10 000 kroonise sissetulekuga (sellist või suuremat sissetulekut omab tühine osa elanikkonnast) ei ole võimalik üle tarbida.

Ületarbimine ei ole probleem ühiskonnas. Probleemiks on alatarbimine.

On muidugi erandeid. Eranditele tuginedes aga ei tohiks põhjendada poliitilisi otsuseid.

Erakond, kes valimiskampaanias seostab maksude tõstmist tarbimise vähendamise vajadusega, näitab ennast võhikuna, teemas mitte orienteeruvana.

Tuesday, April 13, 2010

Valimistel võiksime eelistada üksikkandidaate

Viimastel valimistel võis täheldada muudatusi valijate eelistustes. 95 kandidaadiga 11 erineva partei valimisnimekirja kõrval osales europarlamendi valimistel kuus üksikkandidaati. Vaatamata parteisõdurite suuremale (70%) häälesaagile osutusid võitjateks üksikkandidaadid, kes kogusid (kandidaadi kohta) seitse korda suurema toetuse. Võib vaid spekuleerida, milline olnuks tulemus siis, kui kandidaatide arvud oleksid võrreldavad.

Üksikkandidaatide eduga kaasnesid järelandmised – partei nomenklatuurile meeltmööda olevad kinnised valimisnimekirjad asendati avatutega. Tekkis mingigi valikuvõimalus.

Ka viimastel omavalitsuste valimistel oli märgata erakondadest distantseerumise märke. Erakonnavälised jõud kogusid varasemaga võrreldes kolmandiku võrra suurema häälesaagi. Tendentsid valimistel näitavad erakondade populaarsuse langust. Sama kinnitavad ka uuringud. Turu-Uuringute AS andmetel oli erakondade usaldusreiting 2009. aastal 25%. Olukord ei olnud parem ka selle aasta märtsis.

Rahvas ei usalda tagatubades viljeldavat poliitikat. Valimisvõidu nimel katteta jagatavad lubadused jätavad valijad ükskõikseks. Vaatamata sellele, et erakondade nimekirju mõõdetakse kümnetes tuhandetes, on kaasarääkijate ja otsustajate arv nendes tühine. Isegi erakonnas toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest. Sellistel ühendustel ei saa olla sidet rahvaga.

Rahaline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – soosib tagatubades toimivat demokraatiat. Liikmeskonda kasutatakse vaid valimisvõidu sepitsemisel. Tulemused on kaugel oodatust: valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus jääb vähese kaasamise tõttu madalaks, demokraatia olematuks.

Olukord muutuks, kui julgeksime tunnistada, et demokraatia-diktatuuri telg ühiskonnas on juba mõnda aega olnud teise “d” suunas kaldu. Erakondade eesmärk on iseenda eksistentsiga tegelemine, valija tahtest on tehtud vahend.

Poliitilise hierarhia tempel vajaks kaasajastamist. Esinduskotta pürgijate ridu tuleks avardada (valimisliidud), neile võrdseid tingimusi pakkuda. Üksiküritajad pääsevad esinduskotta vaid isikumandaadiga. Sama põhimõtet tuleks rakendada ka erakondlikes nimekirjades kandideerijatele. Kambaka soosimine tuleks peatada.

Erakondade monopoolsuse vajalikkust on põhjendatud vastutusega, mis teistel kodanikeühendustel justkui puudub. Tegemist on sõnakõlksuga, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Pole kuulda, et mõni erakond tunnistaks oma süüd. Vaatamata isegi sellele, kui viga on selgesti eristatav. Üldsõnalised programmid ei kohusta erakondi samuti millekski.

Valimislubadused on kaugel reaalsusest, pealegi haihtuvad need edu korral koalitsioonileppe keerdkäikudesse. Viie jõukama riigiga seotud lubadust mäletavad kõik. Sellest on saanud klassika, mida tsiteeritakse tänaseni.
Demokraatia mängimise tulemused kajastuvad riikide võrdlustabelites. Poliitiline eliit jätkab aga endiselt üksikute vooruste imetlemist. Paljud ühiskonnaliikmed on toimetulekuraskustes. Demokraatlikes riikides oleks sellistes tingimustes sotsiaalsete tagatiste (lapsetoetus, hambaravikulu, haigusraha jmt) vähendamine mõeldamatu. Mõeldamatu oleks ka maksude tõstmine. Valitutele devalveerimisriski maandamisega sissetulekute tõstmine ei tuleks kõne allagi. Meil on see vastuvõetav.

Ebavõrdsus ühiskonnas on võtnud epideemia mõõtmed. Sissetulekuteta inimesed on tavanähtus. Meelemürkide (psühhotroopsed ravimid, alkohol, narkoained jmt) tarvitamisest on kujunenud rahvustunnus, ilma milleta riiklus laguneks. Maarjamaad hüljanute arvu mõõdetakse kuuekohalise arvuga. Täpset arvu ei oska keegi öelda, see selgub rahvaloendusega.

Vigade tunnistamise ja vastutuse võtmise asemel jätkab võimuerakonna peaminister endiselt enesele oodi laulmist. Uskumatu, et seda teeb ta ajal, mil eestlaste eluiga on häbiväärselt madal, sotsiaalne kindlustatus allapoole arvestust, elukeskkond ebastabiilne ja ebaturvaline. Erakondade tagatubadel põhinev poliitika on tõestanud oma saamatust ja võimetust. Vastutus kaose eest lasub vaid neil, maailmamajandusel pole sellega pistmist.

6. märtsil 2011 valitakse riigikogu uus koosseis. Üksikkandidaatidele kehtestatud valimiskünnis (5%) ja kopsakas kautsjon asetavad nad madalamasse liigasse. Poliitiline kultuur vajaks aga muutmist. Valija ja valitu vaheline side peab hakkama millalgi kestma ka valimisjärgsel perioodil, see ei tohiks piirduda vaid valimiskampaaniaga.

Demokraatia sisu ja mõte seisneb tahte esindamises, mitte väikese grupi seisukohtade pealesurumises. Valimiseelsed seisukohad ei ole dogmad, need vajavad edasiarendamist. Praegusel esindamisel puudub igasugune sisu. Esindajate ja esindatavate vahelised suhted on külmad, puudub vastutus. Poolte läbisaamine on pingeline, mõttetult palju on vastandumist ja vastuolusid.

Inimesed eelistavad parteisõduritele valimisliitudes kandideerijaid ja üksikkandidaate.

Vaatamata raskustele peame julgustama üksiküritajaid kandideerima, valimiskasti ees seisjaid aga neid toetama. Demokraatiavõsuke vajab enam valgust, esindamine tõesemaks muutmist.

Saturday, April 3, 2010

Töötus endiselt murelaps

ÄP kirjutab:
Esimest korda pärast kriisi algust vähenes lõppeva nädala jooksul töötuna arvel olevate isikute arv.
Ühtekokku oli 1. aprilli seisuga Eestis arvel 95 086 inimest, mis tähendab, et registreeritud töötute arv vähenes 158 inimese võrra. Ka töötuse protsent on püsinud juba viimased viis nädalat 14,6%. Töötukassa registreerid möödunud nädalal töötuna 1715 isikut, kellest 382 olid eelmisest töökohast koondatud.


Registreeritud töötute arv ei anna ülevaadet olukorrast.
Töötute registrist kustutamise ja töökoha leidmise vahele ei tasuks võrdusmärki panna.
Need, kes ei nõustu regulaarselt tööturuametis järjekorras seismisega, kustutatakse nimekirjast. Vaatamata isegi sellele, kui tööd pole leitud.
Tööturuameti külastamine on sissetulekuta inimesele tülikas - see on kulukas (transpordikulu), vaevanõudev (maapiirkondadest linna tulek) ja alandav (tuntakse luuserina).

Kahju, et ühiskonnas puudub ülevaade töötuse kohta.

Mulle tundub, et üha enam inimesi lahkub Eestist. Räägitakse aga vaid arstidest.
Kui pole inimest, pole ka töötust. Kas me aga sellist töötust vajame, on iseküsimus.

Ei tasuks unustada ka seda, et statistika kajastas seekord traditsioonilise viie päeava asemel nelja päeva tulemust. Jäi ju möödunud nädalasse suur reede.
1715 töötu korrigeerimine täisnädalale annaks 2144. Seega jätkus üle 2000 uue registreeritu lisandumine. Muutusi trendis pole toimunud.

Trendi murdmise avaldusi on veel vara esitada. Igal kevadel tärkavad talveunest hooajalised töökohad. Seda ei tasuks samuti unustada.

Töötus endiselt murelaps. Muutusi trendis pole toimunud.



Friday, April 2, 2010

Ühe ministeeriumiga Eesti

Reformide vajalikkusest ühiskonnas räägitakse juba aastaid. Vaatamata valminud kavadele, jäävad need enamasti toppama.


Üksikute valdkondade reformimine ei ole põhjendatud. Aga just seetõttu kaitsereaktsioon halvab sellised reformid juba eos.

Haldusstruktuur vajaks terviklikku käsitlust.
Üksikuid valdkondi reformida ei saa.



Põhimõttelisi muudatusi alustatakse raamistikust (eelarvest/võimalustest/soovidest). Poliitikud võiksidki piirduda vaid ühiskonnakorralduse raamistikuga, detailid (institutsioonide liitmised, lahutamised jmt) jäägu spetsialistide pärusmaaks.

Reformid (muudatused) jooksevad tupikusse, kui süveneda detailidesse.
Neid on raske sobitada.


Väidan, et riigi haldusstruktuur ei ole meile taskukohane, see ei ole jätkusuutlik.

Sotsiaalkindlustatuse poolest oleme kaugel maas demokraatlikest riikidest.


Meil poleks vaja matkida teiste (suuremate) riikide haldusstruktuure.

Ühe ministeeriumiga Eesti suudaks tagada elanikele palju turvalisema elukeskkonna.

Mida detailsemalt omavalitsuste tegemistesse süüvin, seda mõistatamatuks (ja põhjendamatuks) nende tegevus muutub.

Bürokraatia on pahaloomulise kasvajana vohanud kõikjale. Teda toitvad alged vajaksid hävitamist, "toit" aga ühiskonna heaolu parandamisse suunamist.

Arutlemistest on kasu, kui sellesse kaasata ka teisi.

Üheselt mõistetavad ja ühishuvidest lähtuvad probleemikäsitlused innustavad ka teisi kaasa rääkima.

Eesmärgistatus aitab väldida mõttetut vastandumist, arutelude tupikusse jooksmist.

Mulle meeldiks, kui mõni erakond algataks ühiskonnakorralduse muudatuse vajalikkusest arutelu. Probleemi käsitleks tervikuna, eelistamata üht haldusala teisele.