Kiindunud üha enam Manhattani võludesse.
Mõned aastad tagasi tundsin end New Yorgis ebamugavalt, kõik tundus häirivat– häiris kollaste taksode sõidustiil ja tuututamine, lohakus tänavatel, inimmasside kärsitus, isegi sissehingatava õhu aroomid olid ebameeldivad.
Kunagistest häirivatest elementidest on saanud voorused. Meeleolu tõuseb isegi kollaste masinate ebaviisakast sõidustiilist. Tuututamine pole enam lubatud (trahv 350 dollarit), mistõttu võrdlusbaas selles osas puudub, kuid arvatavasti naudiksin ka seda.
New York on talentide linn, kus igal tänaval ja majal on lõputult lugusid. Nendesse süvenemine võimaldab ka ennast tunda osalisena erinevates aegades, inimkarakterites. Olen tänulik New Yorgile mõnusate tunnete eest.
Sünnilinn Tallinn on armas, kuid inspiratsiooniallikana devalveerunud. Aastad on teinud sellest ebaturvalise paiga, mille külastamise järel ihkan üksindust ja rahu.
Kunagisest hubasest elupaigast on saanud koht, kuhu ei tihkagi enam minna, veel vähem seal viibida.
Füüsilisest (vargused, röövimised jmt) ohust kurnavam on valvsus, mida tuleb pahatahtlike ametnike terrori vältimiseks taluda (kõikvõimalikud karistamised jmt).
New Yorgi elukeskkonnas on anomaaliaid vähem. Tegemist on suhteliselt turvalise ja loometegevust inspireeriva keskkonnaga.
Negatiivseid intsidente toimub aga kõikjal. Pääsu pole neist ka New Yorgis.
Viimaste nädalate pommuudiseks on olnud vanaproua ajalehe prügikasti viskamise eest trahvimine. Proua poetas lehe olmeprügile mõeldud urni, pidanuks aga viskama korduvkasutusse minevate jäätmete hulka. Ta ei märganud (100 $) trahvi hoiatussilti.
Intsident ületas uudisekünnise, leidis kajastamist uudistekanalites. Üldsuse pahameel oli tuntav.
Juhtumist ei tasu üldistusi teha, tegemist on erandiga.
New York City pakatab positiivsusest.
Sagedaste külaskäikude ajal pole ma kohanud isiklikule kasule pühendunuid parkimiskontrolöre. Neid on küll liikvel, kuid elanikelt raha sissenõudmise asemel paistavad nad pühendunud olevat liikluskorraldusele.
Olen mitmeid kordi parkinud (samas pikaks ajaks autosse istuma jäänud) sõiduvahendi piirkonda, kus seda pole lubatud teha, kuid sanktsioone pole järgnenud. Rahatrahvist olulisem paistab New Yorgis olevat inimestele mugava ja turvalise elukeskkonna tagamine. Eestile sarnast karistamisele orienteeritud ühiskonnakorraldust pole kogenud.
Meenutan septembrikuist vahejuhtumit Tallinnas.
Maksusameti hoone ees leidus vaba parkimiskoht vaid ühele autole. Parkimispinda oli tavapärasest vähem, kuid vaatamata sellele õnnestus mul sõiduvahend parkida. Vasakpoolse esiratta pidin aga osaliselt jätma eraldusribale, sest vastasel juhul poleks masinast välja pääsenud.
Auto juurde tagasi jõudsin poole tunni pärast. Üllatuseks märkasin kurja pilguga vormiriietuses ametimeest auto ümbruses askeldamas. Pildistamisega oli ta just lõpule jõudnud, valmistus trahvikviitungi kirjutamiseks. Suure vaevaga pääsesin karistusest. Sedagi vaid tänu juhuste kokkusattumisele.
New Yorgis selliste tühjade asjade pärast trahvi ei tehta. Uurisin järele - sain eitava vastuse.
Märulifilmides näidatavad taplemised ja röövimised paistavad fiktsioon olema, mis tuleneb minevikust. Newyorklased naudivad turvalist elukeskkonda.
Vahejuhtumeid juhtub kõikjal, juhtub ka turvalises New Yorgis.
Meeleldi jutustan loo, mille üheks peakangelaseks on minu hea tuttav (30. aastane naisterahvas), kes elab Manhattanil juba seitsmendat aastat.
Minule rääkis ta juhtunust meeleolukalt, kitsi polnud asjaosalistele jagatavate komplimentidega.
Mõned kuud tagasi kodukandis (Upper East Side piirkond) jalutades varastati talt rahakott koos selles sisalduva 100 $ sularahaga, pangakaartidega, dokumentidega ja võtmetega. See juhtus ajal, mil tema poole pöördusid teejuhendamise palvega kaks kahekümnendates aastates afro-ameerika (eesti keeles neeger) neiut. Selgituste jagamise ajal, kõrvaldas üks neist aga lapsevankri istme alusest panipaigast rahakoti. Kõik toimus kiiresti ja märkamatult. Kadumine selgus alles siis, kui tüdrukud olid silmapiirilt kadunud.
Vaatamata vargusjuhtumile ja hilisemale varastatud pangakaartidega 1600 dollari väärtuses tehtud tehingutele, piirdus tuttava kaotus vaid 100 $ -ga. Rahakott, milles puudusid sularaha ja pangakaardid, tagastati mõne päeva pärast politseijaoskonna poolt, pangakaartidega tehtud kulutused kompenseeris pank. Vahejuhtum leidis lahenduse päevadega, närvikulu osutus minimaalne.
Pangakaartide kasutamine USA-s on imelihtne – pole tarvis omada isikut tõendavat dokumenti, allkirju ei identifitseerita. Vastutus pettuste eest lasub tulu teenivatel pankadel. Vargaplikade tekitatud krediidikulu kustutati taotluse esitamise järel. Tegemist ei olnud üldsegi erandliku nähtusega – klient USA-s on Kuningas, olenemata sotsiaalsest päritolust või tutvusringkonnast.
Toodud vargusjuhtum ei viita kriminogeensele elukeskkonnale, vaid turvalisusele. Rahakotti pole New Yorgis tarvis põuetaskus peidus hoida ega kiivalt valvata, selle ihaldajaid on väga vähe.
Tallinnas ei tuleks avatud panipaigas rahakoti hoidmine kõne allagi, sest see kaoks momentaalselt. New Yorgis on see aga tava.
Tallinn on ebaturvaline. Vargused on pigem tava kui haruldus. Füüsilist ja vaimset vägivalda esineb Eestimaa pealinnas lubamatult palju.
Inimesed on harjunud liiklusvahendite teisaldamistega, trahvimistega ja muude karistamistega.
Hiilivaid politseinike on küll viimaste aastatega vähemaks jäänud, kuid ka need vähesed paistavad elanikele turvalisuse tagamise asemel karistamisele pühendunud olevat. Traumeerivatest parkimiskollidest, piletikontrolöridest ja muudest asjameestest ei tasu rääkidagi.
Naudin Manhattanil viibimist. Isegi enne autorooli istumist pudeli õlle või pokaali veini nautimist ei peeta siin patuks.
Jõulude ajal on Manhattan eriline – kaubanduskeskuste aknaid ja muid dekoratsioone võibki jääda imetlema.
Olen tõesti armunud.
Mõned aastad tagasi tundsin end New Yorgis ebamugavalt, kõik tundus häirivat– häiris kollaste taksode sõidustiil ja tuututamine, lohakus tänavatel, inimmasside kärsitus, isegi sissehingatava õhu aroomid olid ebameeldivad.
Kunagistest häirivatest elementidest on saanud voorused. Meeleolu tõuseb isegi kollaste masinate ebaviisakast sõidustiilist. Tuututamine pole enam lubatud (trahv 350 dollarit), mistõttu võrdlusbaas selles osas puudub, kuid arvatavasti naudiksin ka seda.
New York on talentide linn, kus igal tänaval ja majal on lõputult lugusid. Nendesse süvenemine võimaldab ka ennast tunda osalisena erinevates aegades, inimkarakterites. Olen tänulik New Yorgile mõnusate tunnete eest.
Sünnilinn Tallinn on armas, kuid inspiratsiooniallikana devalveerunud. Aastad on teinud sellest ebaturvalise paiga, mille külastamise järel ihkan üksindust ja rahu.
Kunagisest hubasest elupaigast on saanud koht, kuhu ei tihkagi enam minna, veel vähem seal viibida.
Füüsilisest (vargused, röövimised jmt) ohust kurnavam on valvsus, mida tuleb pahatahtlike ametnike terrori vältimiseks taluda (kõikvõimalikud karistamised jmt).
New Yorgi elukeskkonnas on anomaaliaid vähem. Tegemist on suhteliselt turvalise ja loometegevust inspireeriva keskkonnaga.
Negatiivseid intsidente toimub aga kõikjal. Pääsu pole neist ka New Yorgis.
Viimaste nädalate pommuudiseks on olnud vanaproua ajalehe prügikasti viskamise eest trahvimine. Proua poetas lehe olmeprügile mõeldud urni, pidanuks aga viskama korduvkasutusse minevate jäätmete hulka. Ta ei märganud (100 $) trahvi hoiatussilti.
Intsident ületas uudisekünnise, leidis kajastamist uudistekanalites. Üldsuse pahameel oli tuntav.
Juhtumist ei tasu üldistusi teha, tegemist on erandiga.
New York City pakatab positiivsusest.
Sagedaste külaskäikude ajal pole ma kohanud isiklikule kasule pühendunuid parkimiskontrolöre. Neid on küll liikvel, kuid elanikelt raha sissenõudmise asemel paistavad nad pühendunud olevat liikluskorraldusele.
Olen mitmeid kordi parkinud (samas pikaks ajaks autosse istuma jäänud) sõiduvahendi piirkonda, kus seda pole lubatud teha, kuid sanktsioone pole järgnenud. Rahatrahvist olulisem paistab New Yorgis olevat inimestele mugava ja turvalise elukeskkonna tagamine. Eestile sarnast karistamisele orienteeritud ühiskonnakorraldust pole kogenud.
Meenutan septembrikuist vahejuhtumit Tallinnas.
Maksusameti hoone ees leidus vaba parkimiskoht vaid ühele autole. Parkimispinda oli tavapärasest vähem, kuid vaatamata sellele õnnestus mul sõiduvahend parkida. Vasakpoolse esiratta pidin aga osaliselt jätma eraldusribale, sest vastasel juhul poleks masinast välja pääsenud.
Auto juurde tagasi jõudsin poole tunni pärast. Üllatuseks märkasin kurja pilguga vormiriietuses ametimeest auto ümbruses askeldamas. Pildistamisega oli ta just lõpule jõudnud, valmistus trahvikviitungi kirjutamiseks. Suure vaevaga pääsesin karistusest. Sedagi vaid tänu juhuste kokkusattumisele.
New Yorgis selliste tühjade asjade pärast trahvi ei tehta. Uurisin järele - sain eitava vastuse.
Märulifilmides näidatavad taplemised ja röövimised paistavad fiktsioon olema, mis tuleneb minevikust. Newyorklased naudivad turvalist elukeskkonda.
Vahejuhtumeid juhtub kõikjal, juhtub ka turvalises New Yorgis.
Meeleldi jutustan loo, mille üheks peakangelaseks on minu hea tuttav (30. aastane naisterahvas), kes elab Manhattanil juba seitsmendat aastat.
Minule rääkis ta juhtunust meeleolukalt, kitsi polnud asjaosalistele jagatavate komplimentidega.
Mõned kuud tagasi kodukandis (Upper East Side piirkond) jalutades varastati talt rahakott koos selles sisalduva 100 $ sularahaga, pangakaartidega, dokumentidega ja võtmetega. See juhtus ajal, mil tema poole pöördusid teejuhendamise palvega kaks kahekümnendates aastates afro-ameerika (eesti keeles neeger) neiut. Selgituste jagamise ajal, kõrvaldas üks neist aga lapsevankri istme alusest panipaigast rahakoti. Kõik toimus kiiresti ja märkamatult. Kadumine selgus alles siis, kui tüdrukud olid silmapiirilt kadunud.
Vaatamata vargusjuhtumile ja hilisemale varastatud pangakaartidega 1600 dollari väärtuses tehtud tehingutele, piirdus tuttava kaotus vaid 100 $ -ga. Rahakott, milles puudusid sularaha ja pangakaardid, tagastati mõne päeva pärast politseijaoskonna poolt, pangakaartidega tehtud kulutused kompenseeris pank. Vahejuhtum leidis lahenduse päevadega, närvikulu osutus minimaalne.
Pangakaartide kasutamine USA-s on imelihtne – pole tarvis omada isikut tõendavat dokumenti, allkirju ei identifitseerita. Vastutus pettuste eest lasub tulu teenivatel pankadel. Vargaplikade tekitatud krediidikulu kustutati taotluse esitamise järel. Tegemist ei olnud üldsegi erandliku nähtusega – klient USA-s on Kuningas, olenemata sotsiaalsest päritolust või tutvusringkonnast.
Toodud vargusjuhtum ei viita kriminogeensele elukeskkonnale, vaid turvalisusele. Rahakotti pole New Yorgis tarvis põuetaskus peidus hoida ega kiivalt valvata, selle ihaldajaid on väga vähe.
Tallinnas ei tuleks avatud panipaigas rahakoti hoidmine kõne allagi, sest see kaoks momentaalselt. New Yorgis on see aga tava.
Tallinn on ebaturvaline. Vargused on pigem tava kui haruldus. Füüsilist ja vaimset vägivalda esineb Eestimaa pealinnas lubamatult palju.
Inimesed on harjunud liiklusvahendite teisaldamistega, trahvimistega ja muude karistamistega.
Hiilivaid politseinike on küll viimaste aastatega vähemaks jäänud, kuid ka need vähesed paistavad elanikele turvalisuse tagamise asemel karistamisele pühendunud olevat. Traumeerivatest parkimiskollidest, piletikontrolöridest ja muudest asjameestest ei tasu rääkidagi.
Naudin Manhattanil viibimist. Isegi enne autorooli istumist pudeli õlle või pokaali veini nautimist ei peeta siin patuks.
Jõulude ajal on Manhattan eriline – kaubanduskeskuste aknaid ja muid dekoratsioone võibki jääda imetlema.
Olen tõesti armunud.
New Yorgis viibides valdab mind tunne, mida kogesin kunagi tüdruksõbraga ülikoolilinna tänavatel kolades.
Jõulud on erilised. Olenemata päritolust ihaldatakse jõulurahu.
Soovin seda ka mina lähedastele, sõpradele, tuttavatele, Eestimaa elanikele, tervele inimkonnale.
Häid Jõule!
Jõulud on erilised. Olenemata päritolust ihaldatakse jõulurahu.
Soovin seda ka mina lähedastele, sõpradele, tuttavatele, Eestimaa elanikele, tervele inimkonnale.
Häid Jõule!
No comments:
Post a Comment