Tervishoiu rahastamisest rääkides tuleb arvestada kõiki summasid, mida valdkonnale eraldatakse.
Ei tasu alahinnata ka elanike omaosalust.
Ravimite soetamise omaosaluse poolest oleme kindlalt EL esirinnas.
Hambaravis pole samuti olukord parem.
Kuidas on olukord arstiabis üldises mõttes, on juba keerulisem küsimus.
Huvitavat infot leidsin Delfi majandusuudistest:
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/patsientide-omaosalus-ulatub-tervisesusteemis-veerandini.d?id=34247217
Eesti tervisesüsteemi rahastatakse kahe kolmandiku ulatuses sotsiaalmaksu kaudu, ligi kümnendik tuleb mujalt riigieelarvest ning pisut alla veerandi moodustab patsientide omaosalus, selgub Maailma Terviseorganisatsiooni poolt tehtud uuringust.
Spetsialistide hinnangul on tervishoiukulude osatähtsus SKP-st madal ning selle peamine põhjus on vähene avaliku sektori poolne rahastamine. 2007. aastal ulatusid avaliku sektori tervishoiukulud 4,2 protsendini 238,9 miljardi suurusest SKP-st.
Järelduste tegemiseks puudub paraku ülevaade teistest riikidest.
Hinnangu andmiseks tuleb arvestada kõiki kulutusi – ka neid, mida inimesed ja ettevõtted tasuvad.
Riiklikele kulutustele tuginemine viib vääratele järeldusele, sellest tulenevalt ebaõigete otsusteni.
Tervishoiu probleem ei seisne alarahastatuses, kuivõrd valdkonna ebaefektiivsuses.
Tervishoius tehtavad kulutused pole suunatud tervise hoidmisele, vaid tagajärgedega tegelemisele (kroonilise vormi kujundamisele). Kokkuhoid oleks tohutu, kui rõhuasetus muutuks – ravimiselt pühendutaks ennetusele.
Nii nagu teisedki valdkonnad, on paraku ka tervishoid kommertsialiseerunud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment