Alkoholiaktsiisi kergitamine on rumaluse näide

 

Valitsuskoalitsioon kavandab suuremate maksukohustuste kehtestamist, kuid ei teadvusta, et pikaajaline tulem ei sõltu jahvatatavast viljakogusest, vaid pinnasesse pistetud seemnest ja hooldatud pinnasest. Tulevik on tänasest päevast olulisem.

Vaadakem kasvõi alkoholiaktsiiside jõulise tõstmise kava. Esmapilgul võib alkoholitootjatelt ja tarbijatelt suurema maksu kogumine isegi põhjendatud tunduda, kuid nii see pole.

Kõik teavad, et juua võiks vähem, kuid kuniks me ei süvene põhjustesse ja panustame vaid tagajärgedele, seniks liiguvad protsessid oma rada – need pole juhitavad. Meelemürke on tarvitatud iidamast-aadamast. Seda on harrastanud inimeste kõrval teadlikult või alateadlikult ka loomad ja linnud ning muud pudulojused. Närvisüsteem vajab teatud hetkedel maandamist, vastasel korral ei pea see pingetele vastu. Pole põhjust spekuleerida teemal, millised meelemürgid on paremad (apteekides müüdavad pole parimad), millised halvemad. Alkohol on süütumaid nende hulgast. Meelemürke müüakse apteekides, neid leidub looduses, sisaldub kemikaalides, annab kääritada. Kui ei viitsi vaeva näha, saab neid nurgatagustest raha või vahetuskauba eest soetada. Selleks, et vabaneda umbrohust, tuleb hävitada selle juur. Murtud võsu asemel tekivad uued võsud. Igale jõule/keelule rakendub vastujõud.

Vaadakem narkootikumide üleannustamisest põhjustatud surmade statistikat. 2012. aastal oli Euroopa keskmine üledoosidest tingitud suremus täisealiste seas (15-64) 17 surmajuhtumit miljoni elaniku kohta, Eestis oli sama näitaja 191. Järgnevatel aastatel näitaja paranes (2013. aastal 127, 2014. aastal 113) kuid neid on endiselt palju. Oleme murelapseks Euroopas.

Narkosurmade rohkus viitab tarbimise intensiivsusele ja tarbijaskonna rohkusele. Sellest tulenevate surmade rohkus (2012. aastal 170, 2013. aastal 110, 2014. aastal 98) on meile suuremaks probleemiks, kui seda on liiklusõnnetustes hukkunute (2012, aastal 87, 2013. aastal 81, 2014. aastal 78) ja veekogudes uppunute (2012. aastal 53, 2013. aastal 56, 2014. aastal 69) kaotus.

Alkoholi kättesaadavuse piiramisega kaasnevad uued probleemid. Rootsi, Norra, Taani ja Soome kuulumine narkosurmade esiseitsmikusse pole juhus. Neil on aga enam ressurssi, et meist paremini toime tulla.

Tark õppivat teiste vigadest, meie soovime kõike oma nahal kogeda. Alkoholi maksustamisest riigikassa allika tegemine on vale samm. Kui aga soovime alkoholitarbimist ohjata, siis saab seda ka ühiskonnakorralduse kodanikusõbralikumaks muutmisega teha. Inimesed soovivad ennast tunda peremehena omal maal, Toompealt tulevad käsud ja keelud seda aga ei võimalda. Ühiskonnakorralduse kodanikukesksemaks muutmine võimaldab minimiseerida meelemürkide (rahustid, alkohol, narkootikumid jt uimastite) tarvitamist. Selles võiks peituda Nokia, mille otsimisele oleme vist käega löönud.

Vasakpoolse tondiga ei tasu hirmutada

Võimul olijaid tuleb vahetada. Valitsusliikmed peavad tundma vastutust ja hirmu, vastasel korral jäämegi valikulisi numbreid imetlema ja kunagiste saavutustega uhkustama. Nõustun Taavi Rõivase väitega, et viimane valitsuskoosseis on teinud (pooleteise aasta jooksul) enam, kui varasemad valitsused. Pooleteise aastaga majanduskasvu stagnatsiooni viimine on omaette saavutus. Oleme küll kogenud hüppelist majanduslangust, kuid suutnud taas jalgadele tõusta. Praegusel majanduskavu vindumisel ei paista lõppu tulevat. Eestist on saanud kesise majanduskasvuga riik. 

Vigade tunnistamiseta muudatusi ei tule.

Riikluse tugevdamiseks ei piisa välisturgude kosumisest. Riigimeestel tuleb isiklikud huvid kõrvale lükata ja rahvast teenima hakata. Palkade kasvatamine ja sisetarbimise poputamine sarnaneb perpetum mobilega, mis töötab vaid lisajõul. Maksutulu kasvatamine pole lahendus.  

Riigi maksutulu laekumine püstitab rekordeid, kuid majanduskasvu sellele ei järgne. Selline tendents pole jätkusuutlik. Taavi Rõivas väidab, et tema ametist lahkumisega kaasnevad ohud, kuid mina neid ei näe. Arengukäik ei saa halvemaks minna.

 Vasakpoolse tondiga ei tasu hirmutada. Poolusi (parem, vasak, tsentristlik) meie poliitmaastikul ei eksisteeri. Nendest rääkijad tegelevad petumänguga. Erakondade programmidest ei selgu, mis on oluline, mis vähem oluline. Olenemata ideoloogiast tahavad kõik maksusid tõsta, osa ühiskonna ressurssidest suunata aga oma grupeeringu toiduahelasse. Väide, justkui vasakpoolsed tõstavad maksukoormust parempoolsetest enam, ei pea paika.

Reformierakond on olnud agar maksude kergitaja. Langetati küll üht, kuid tõsteti teisi makse, kopsakas summa maksutulust (töötusmaks, riigilõivud, elanike omafinantseerimimise suurendamine, monopoolsete riigiettevõtete tulubaasi kasvatamine jmt) suunati teistele tuluridadele. Statistiliselt paistab tegevus „parempoolsena“ , tulem on aga "vasakpoolne". "Vasakpoolsed" nii jõudsalt maksukoormust ei kasvataks.

Kõik on suhteline. Seisukohad kujunevad informatsioonist. Donald Trumpist saab president, sest tema sõnumid on inimestele mõistevad. Ka Eestis võiksid võimule pürgijad mõista, et oleks aeg lõpetada umbluu ajamine ja hakata inimeste keeles rääkima. Riigi käekäiku kajastab inimeste elatustase, mitte Exceli tabel. 

Ärmatamine on tagajärg

 

Ärma talud, ämma rahaga kilekottide täitmised, ettevõtetelt nihverdatud summad  (WEB Fond, Autorollo, „toetused erakondadele“ jne), riigiettevõtetest kanditud ressursid (töökohad lojaalsetele sh nõukoguliikmetele tehtavad kulutused, riigihanked, monopoolsusega teenitud dividenditulu jne) ja palju muud ühiskonnaliikmete enamuse seisukohalt vaadates ebaeetilist  toimib seetõttu, et meie demokraatia alustala – valimissüsteem – lonkab mõlemast jalast.

Erakondade ülemvõim (nende rahastamine, valimistel positsioneerimine, valimisliitude keelustamine) lämmatab enamuse tahte, teeb Eestist korrumpeerunud riigikese.

 

Mõni mees võib rusikatega rinnale taguda ja statistilisele korruptsiooniindeksile vihjata, kuid kui suvaliste arvude kombinatsioone uskuda, siis oleme petta saanud.

Nii nagu saime petta ka ettevõtlusabi suunamisega küllusega ümbritsetud mehe mugavuste tagamisse.

Eriti võigas tundub mehe temp selle taustal, kui riik küsib 500 perelt toetust tagasi. Summade erinevus on  küll kolmekordsest väiksem, kuid ühe arvu taga on lipsuga mees, teise taga 500 leibkonda. Ei saa olla nii, et 500 peavad tagasi maksma, üks aga laseb nätsu nätsutades helesinise limusiiniga teiste kulul edasi.

President võiks olla inimene, kes oleks ka lapselapsi põlvel kiigutanud

Mulle sümpatiseerib idamaine kultuur, kuna selles austatakse elukogemusi. Idamaistes ühiskondades liigutakse ka karjääriredelil edasi üksnes kogemuste abil. Meie ühiskonnas on lähenemine vastupidine - tippu jõuavad soravad kõnelejad või siis protestikandidaadid. Kahju, et see nii on.

Mõned aastad tagasi sai Eestis peaministriks inimene, kes ei peagi mõistma ühiskonnas toimuvat. Kolmekümnendates mees ei saa mõista ühiskonnas toimuvat. Mina hakkasin ühiskonnakorralduses toimuvat mõistma alles siis, kui hakkasin lastelastega tegelema. Sellest ajast olen veendunud, et kortsud näol ja hall juustes võimaldavad põlvkondade probleeme adekvaatsemalt hinnata.

Meie ühiskonnas elukogemust ei hinnata. Ühiskonnakorralduses domineerivad noorema põlvkonna seisukohad.  Pole mingi ime, kui riigieelarve tasakaalu nimel tuuakse ohvriks vanem ja väetim generatsioon.

Mõned aastad tagasi pandi Eest Vabariigi peaministriks poliitilisele grupeeringule lojaalne noormees. See et tal puudus ühiskonnakorralduses toimuva mõistmiseks vajalik elukogemus, polnud oluline.

Ka Eesti Vabariigi Presidendi valimised teevad mind murelikuks.

Kersti Kaljulaid võib olla väga tark ja tore inimene, kuid ta pole pidanud vanaema ametit ega kogenud teisi ühiskonnaliikmeid murelikuks tegevaid kohustusi . Vanaemaks ei saada üksnes lapselaste sündimisega, selleks tuleb nendega ka tegeleda.

Eesti Vabariigi Presidendiks olla suuremate elukogemustega inimene, sest siis osatakse ühiskonnas valitsevaid probleeme adekvaatsemalt hinnata. Presidendil võiks olla lastelaste kantseldasime kogemus, ja miks mitte ka tööturult kõrvale tõrjutu kogemus. President peaks ühiskonnas oimuvale lähenema laiemalt - mõistma kõikide sotsiaalsete gruppide muresid ja tajuma nende ootusi. Kui Kersti Kaljulaidi oleks ametisse valinud ühiskonnaliikmete enamus, siis võiks ka mainitud puudustega leppida, kuid nii see polnud.

Mina pole kindel, et Eestimaalased selliselt valitud presidenti väärivad. Demokraatlikes ühiskondades valitakse president ühiskonnaliikmete enamuse kriteeriumite järgi. Meie Presidenti jäävad aga saatma tagatubade diilid ja nende enda töökohtade (riigikoguliikme, valitsusliikme, nõukoguliikme jmt) kaotuse hirm.

Ühiskonnad, kus eesmärgiks kassa täitmine, ei paku vaimutervet ühiskonnakorraldust

Rahale pühendumine teeb hinge haigeks. Ka ühiskonnad, kus on eesmärk kassa täitmine, ei paku vaimutervet ühiskonnakorraldust.

Haigekassa tulubaasi kiirema kasvu ponnistustest rääkimine polnud veel vaibunud, kui juba tuli ühe parlamendierakonna esinumber välja ettepanekuga tõsta pensioniiga 65-lt aastalt 70-le. Põhjendus peituvat tulude kasvust kiiremini kasvavatel väljaminekutel pensionide maksmiseks. Matemaatiliselt on poliitiku ettepanek õige, kuid elukorralduse seisukohalt vaadates kummaline.

Teadvustada tuleks, et pensionile ei jääda alati rahasumma pärast, vaid ka seetõttu, et tervis on käest või et (üle viiekümnestele) ei pakuta enam (erialast) tööd. Pensioniea tõstmisel ei tohiks unustada eestlaste tervelt elatud aastate statistilist numbrit, aga mõtteainet on peale selle veelgi.

Ma pole pensionealine, kuid olen kuuekordne vanaisa. Mõned aastad tagasi olin veel nooruslik ja särtsakas isa, kuid hetkega laskusin ühiskonnaredelil astme võrra madalamale – jõudsin vanavanema staatusesse. See tekitas kaks tundumust korraga: rõõmu lastelastest ja kurbuse ühiskonna n-ö ebaoluliste liikmete hulka kuulumise pärast. Ühiskonnas valitsevate eelistuste järgi pole vanavanemaks saamise puhul tegemist edutamise, vaid allakäiguga. Tegemist oleks kui vana sõiduautoga, millele eelistatakse uut, kuid millest vabanemiseks ei raatsita kulutusi teha.

Kuigi pensionini on jäänud veel aastaid, oleks selleks ajaks pisipõnnidest sirgunud noorukid, kes vanaisa seltsi nii palju ei vajagi. Ühiskonnas toimivate reeglite järgi ei paista pisipõnnidel vanavanemate tuge ja hellust vaja olevatki.

Olin selliseid tendentse justkui ette aimanud, sest säästsin isegi siis, kui see võimatuna tundus. Kunagine tarmukus rahaasjadega ümberkäimisel võimaldab mul nüüd täita ka vanaisa rolli.

Tänaval liikudes vaatan nukrusega vanu sõiduautosid. Sama nukralt vaatan vanavanema ikka jõudnud inimeste silmadesse. Tunnen piinlikust ühiskonnas valitsevate väärtushinnangute pärast. Pensioniea tõstmine tingimustes, kus pensionieelikute teeneid ei vajata, peresuhted vajaksid aga korrastamist, on mõistetamatu. Kui pensionirahast tuleb puudu, siis on ka teine võimalus – langetada pensionimäära. Kumb oleks mõttekam, vajab selgitamist. Enne arutelu juurde asumist kärpigem aga eripensionite saajate arvu ja korrigeerigem kordades kõrgemaid pensionimäärasid keskmisele lähemale. Kui tahame praktiseerida solidaarset pensionite maksmise põhimõtet, siis puudub kõrgematel pensionimääradel põhjendatus.

Vanavanemate staatus ühiskonnas vajaks taastamist, pereväärtused ümber hindamist. Eesti lapsed ei peaks teistest kauem lasteaia seinte vahel viibima.

Üle võlli keeratud pinged ühiskonnas annaksid järele, kui kohtleksime kõiki sotsiaalseid gruppe võrdselt. Ühiskonnakorraldus muutuks siis mõistetavamaks. Mis võiks pisipõnnile vanaisa põlvel kiikumisest või vanaema turvalise põlle taha pugemisest väärtuslikum olla… ehk vaid imetava ema kallistused.

Linnaleht: http://www.linnaleht.ee/760649/kuhu-siis-jaavad-vanaemad-ja-vanaisad

Korrumpeerunud Demokraatia

Eestis saab presidendiks see, kellel on erakondade toetus. Kas pole kummaline, kui Presidendi koha saamiseks peab olema erakondade toetus?

Parteilastel puudub ühiskonnaliikmete enamuse toetus, kuid nemad otsustavad, kellest saab President.

Erakondade tegevus põhineb korruptsioonil.

Kui meie "valimised" pole vägivald enamuse tahte üle, siis tekib küsimus – mis vägivald üldse on?

Kui me nimetame seda aga "demokraatiaks", siis tõstatub küsimus, kuidas demokraatiat defineerida?

Eesti majandustulem on EL nigelaim

 

Eurostati andmetel oli  teises kvartalis (eelmise aastaga võrreldes) Euroopa Liidu nigelaim majanduskasv Eestil. Kreeka tulem oli viletsam, kuid sellega ei tasuks arvestada.

Oleme enese tegemiste kiitmisega ja ebaõnnestumistele lohutuste otsimisega liiale läinud, oleme kaotanud reaalsustaju. Majanduskasvu vähikäikudes süüdistame eksporditurge, kuid neil läheb paremini. Kui eksportturgudel läheb paremini, siis tuleks enda otsuseid lahata.  Enese võimekusse tuleb uskuda, meie käekäik sõltub meist endast palju enam, kui seda arvame. 

Maksumäärade muutmistega annab majanduskasvu õhutada, kuid annab ka pidurdada. Oleme valinud viimase tee. Lätlastel läheb paremini. Tallinnas langetatud otsused kasvatavad nende (nt alkohoolsed joogid, kütused) müügikäibeid, suunavad lisasummasid nende riigikassasse. Makroökonoomilised analüüsid kinnitavad, et Eestis langetatud otsused avaldavad positiivset mõju lätlaste majanduskasvule. Naabrite hea käekäigu pärast tuleb rõõmu tunda, kuid ka enda käekäigu eest tuleks hoolt kanda.

Eesti maksulaekumine püstitab aina uusi rekordeid, kuid mitmed tendentsid (majanduskasvuindikaatorid, maksulaekumine, tööjõukukude osa jmt) vihjavad, et meie rahavedur on väsimas. Selle töörütmist välja minek eeldab karme otsuseid. Maksulaekumine on pika vinnaga.

Maksukoormust mõõdetakse riigi- ja omavalitsuste maksulaekumiste ja SKT jagatisega. Maksulaekumisi (kulupõhisest kõrgemad riigilõivud, töötuskindlustusmaks, trahvid, monopoolsete riigiettevõtete kasumid jmt) annab aga muudele tuluridadele kirjutada. Siit probleemid algavadki.

Arvame, et elame madala maksukoormusega riigis, kuid nii see pole. Arusaam muutuks, kui tooksime selguse eestlaste tegelikku maksukoormusese.

Maksukoormus Eestis on kõrge, see on kõrgemaid Euroopa Liidus. Varjatud maksustamine ilustab tegelikku olukorda. takistab majanduskasvule hoo sisse puhumist.

Oleme olukorras, kus Eesti majanduskasv on majandusühenduse nigelaim. Euroala riikide keskmine majanduskasv teises kvartalis (aastases võrdluses) oli 1,6% (Eurostat), Eestil 0,5%. Rumeenlased kasvatasid lisaväärtust 5,9 protsenti, slovakialased 3,7 protsenti, hispaanlased 3,2 protsenti. 

Eesti viie jõukama riigi hulka viimine pole üldsegi utoopia, kuid selle nimel tuleb pingutada – tuleb tegutseda sihikindlamalt ja tarmukamalt.

Presidendivalimised kinnitavad meie Demokraatia võltsust

 

Presidendivalimised kinnitavad meie Demokraatia võltsust.

Demokraatia tähendab erinevaid seisukohti ja erinevaid eelistusi. Meil domineerivad kellegi arvamused. Demokraatia ei põhine kauplemistel või kokkulepetel, vaid enamuse tahtel. 

Fraktsiooni ühtne seisukoht pole demokraatia, vaid diktatuur. Kui tahame ühiskonnakorraldust (enamuse seisukohalt vaadates) paremaks muuta, siis tuleb lõpetada demokraatia mängimine ja hakata seda austama.

Võimu juures siblijad võivad selle peale muiata, kuid see polegi oluline. Oluline on see, kui ühiskonnaliikmete enamus mõistaks, et nende turjal lastakse liugu ja nende seisukohtade üle irvitatakse.

Haldusreform on paratamatus

Haldusreform ei paku üksnes võimalusi, tegemist on paratamatu sammuga. Omavalitsuste ametimeestel on palju võimu, kuid olematu vastutus. Omavalitsuste – oma äranägemisel, aga meie nimel valitsejate – võim vajaks kärpimist. Valitsuskantside arvu kärpimine oleks esimeseks sammuks, mis võimaldaks lõhkuda klannisidemeid ja võimaldaks leida uusi, tõeliselt kodanike huvisid teenivaid rahvateenreid.

Omavalitsuste halduskulude vähendamine ei tee meie elukeskkonda viletsamaks. Väide, et omavalitsused mängivad meie tegemises olulist rolli (korraldavad haridust, teede korrashoidu, sotsiaalhoolet, ehitustegevustja muudühiskonnaelu) on pooltõde. Teenused tellitakse. Omavalitsused vaid otsustavad kellelt neid tellida ja kelle arveid maksta. Lasteaedade rahastamised, vallale või linnale laenuvõtmised, mahukad investeeringud ja paljud teised tähtsad otsused sünnivad kinniste uste taga väikse seltskonna tahtel. Volikogud koosnevad neile lojaalsetest käetõstjatest.Sedasi ei tohiks jätkata.

Riigikontrolli aruanndeid sirvides tulevad külmavärinad seljale. Omavalitsused on inimestele esmaseks ja lähedasemaks kokkupuuteks avaliku sektoriga, kuid neis kogetakse isiklikule kasule orienteeritust. Olukord ei lähe paremaks.

Keskriminaalpolitsei juht kinnitab, et korruptsioonijuhused jätkavad kasvutedentsi. (Allikas: Korruptsioon kohalikes omavalitsustes kasvab, PM 9.06.2016). Omavalitsuste maksutulu kasvab, kasvavad ka hõlptulu ihaldajate read.

Turu-uuringute AS-i korraldatud ja rahandusministeeriumi tellitud küsitluste järgi toetab või pigem toetab haldusreformi läbiviimist 48 protsenti, vastaste rivi koosneb 28 protsendist elanikkonnast. Oma arvamust ei osanud öelda 24 protsenti vastanutest. Ühiskonnaliikmete enamus ootab omavalitsuste reformismist.

Omavalitsustes askeldajate ja poliitiliste ostsutajate vastuseis üldsuse tahtele on mõisteatav. Ütleb ju ka vanarahva tarkus, et enda särk pidavat ihule lähemal olema.

Eesti tuleks muuta aga ametnikeriigist kodanikeriigiks. Otsustajate ring laiendamine tagaks (enamuse seisukohalt vaadates) senisest tarmukamaid otsuseid, lisaks närbuma hakanud demokraatia võrsetele huumust.

Saime hakkama ühiskonnakorraldust muutva laulva revolutsiooniga, miks ei peaks me hakkama saama haldusreformiga. Bürokraatia võrsete ja klannisuhete kärpimine tagab meie lastele helgema tuleviku.

Eesti on ametnikeriik

 

 

Mikser Kaljuranna reisist Austraaliasse: ei ole just päris tavapärane, et minister oma erakonnakaaslase kaasa võtab.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mikser-kaljuranna-reisist-austraaliasse-ei-ole-just-paris-tavaparane-et-minister-oma-erakonnakaaslase-kaasa-votab?id=75217009

Olgem ausad – pole mingit vahet, kas võtta kamraad maksumaksja raha eest reisile või sokutada talle meelepärane amet. Mõlemal juhul tegutsetakse üldsuse tahte vastaselt, demonstreeritakse üleolevat suhtumist kodanike ootustesse.

 

Moraalituse seisukohalt vaadates paigutuvad mõlemad lähenemised samale pulgale. Lähenemised on korruptiivsed ja murendavad ühiskonnaelu eetilisi ja moraalseid alustalasid. 

 

Eestist on tehtud ametnikeriik, kus kamandatakse ja käsutatakse, kus pugemata karjääri ei tehta. Siin ei piisa ametisse saamiseks heast haridusest, tööülesannete edukaks täitmiseks vajalikest kogemustest ja tahtest, olulisem on läbisaamine vastavate isikutega.

 

Kui me seda välja ei juuri, siis jäävadki Eestis elukeskkonda korraldama madalalaubalised, kelle väljakutseks on ühisvahendite eest vidinate soetamine ja teiste kulul reisimine.

 

 

Maksuraha laekumise kasvatamisel pole lage

100 SEKUNDIT: Minister Liisa Oviir käib maksumaksja raha eest välismaal tšillimas. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/100-sekundit-minister-liisa-oviir-kaib-maksumaksja-raha-eest-valismaal-tsillimas-kesknadal-avalikustas-savisaare-korruptsioonijuhtumi-tunnistajate-utl?id=74997353

Kui väide vastab tõele, siis elame sopa see, mis on ka mõistetav. Seniks kuni võimude lahusus (demokraatia põhiprintsiip) riigis ei toimi jäävadki täitevvõimu esindajad rahva raha tuulde loopima. Kriitika alla sattunud persoon pole eriline Loll on see, kes põhjendust ei leia.

Ministri (kantsleri, asekantsleri jt kõrgete ametnike) positsioon pole igavene. Maksuraha laekumise kasvatamisel pole aga lage. Pole mingi ime kui ametnike peale tehtavad kulutused sellises kontekstis tühisena paistavad.

Brittidele tuleks nende sirgeseljasuse pärast tänulik olla

 

Brittide distantseerumise otsuse kritiseerijatest pole puudust. Nende  sirgeseljalisust ja brexitit tuleks aga kiita. Pole vaja hirmutada.

Globaalses pildis pole aga mingit vahet, kes EL-tu kuuluvad. Olenemata brittide lahkumisest jätkavad ettevõtted oma tegevust. Jätkub kaupade ja teenuste müük. Börsil noteeritavad aktsiad ja valuutad võivad küll tõmmelda, kui see meie jõukust ei mõjuta. Tegemist on spekulatiivse tulemiga, mis tavakodanikule leiva peale võid ei too.

Sisemajanduse kogudoodangu kasv pole majanduskasv – seda tuleb hakata mõistma. Rahatrükkimsega jõukuse kasvatamine on enese petmine. Sellega kasvatab küll sisemajanduse kogutoodangu näitajat, kuid  jõukamaks see meid ei tee. EL  kasvatab kulutusi bürokraatiale, see aga takistab ühiskondade elukeskkondade parandamist. Ristmike ehitamisega ja üksikute projektide rahastamisega kaugele ei jõua. Jõukuse loomine põhineb vabturu majandusel, mitte direktiividel ja tagatubade otsustel.

Korruptandid õõnestavad elukeskkonda kiiremini kui kasvab majandus

Pole kahtlust, et Eesti ühiskonnakorraldus vajab saneerimist.  Vaieldakse vaid selle üle, millest alustada (maksusüsteem, haldusreform, riigihangete läbipaistvus jne). Kuni üldsus pole seisukohtade kujundamisse kaasatud, seni vaidlused ei vaibu. Huvigrupid jäävadki „teki“ pärast jagelema. Demokraatiaks valimiste korraldamisest ei piisa. Ühisseisukohtade kujundamine peab algama alt ehk massidest, mitte ülalt ehk otsustajatest.

Suuremate erakondade nimekirjades on kümneid tuhandeid, kuid seisukohtade kujundamises räägivad kaasa vähesed. Küsitluste andmete järgi pidavat erakondades toimuvaga kursis olema alla 10 protsendi parteilastest, seisukohtade kujundamises räägib neist kaasa veelgi vähem.

Demokraatiavaegus uputab meid korruptsioonilainetesse. Korruptandid õõnestavad elukeskkonda kiiremini, kui toimub majanduskasv. Polnud saladus, et Venemaa president oli oma küllaltki tagasihoiliku palga juures üks maailma rikkamaid mehi. Nüüd saime teada, et ka Ukraina president on ülirikasja  ka Islandi peaministril on varjatud varasid. Panama rahapesuahela leke tõi üht-teist päevavalgele. Nüüd on aja küsimus, mil Panama firmade omanikeringist lekivad hõimukangelaste nimed. Panama skandaalis seostatakse Eestit 880 ettevõtte, seitsme kliendi ja 80 osanikuga.

Protsessid ühiskonnas ja Panama skandaal kinnitavad, et vajame rohkem demokraatiat. Demokraatial on mitmesuguseid vorme, kuid üldsuse seisukohtadega manipuleerimisel ei tohiks selles kohta olla. Valitsusliikmetel tuleb vastutama hakata, riigikogus langetatavad otsused peavad alluma ühiskonnaliikmete enamiku kontrollile. Vähem oluline sellest, mida otsustada, pole viis, kuidas seda teha. Demokraatlikke lähenemisi ausse tõstmata pole meie kogukonnal Maarjmaal tulevikku.

Majanduse elavdamise võimalusi on piisavalt

Majanduse elavdamise eelduseks on kaupade ja teenuste käivete kasv. Erasektoris ringlevate käibevahendite ja ressursside kasv teeb ühiskonna rahakoti kopsakamaks, kasvatab ostujõudu. Sama eesmärki võivad täita ka ühiskonda saabuvad rahalised eraldised ehk Euroliidu struktuurifondidest laekuvad vahendid, abid jmt, kuid nende nimel tuleb teha lisakulutusi (ülal pidada bürokraatlikke ametiasutusi, teha püsikulutusi kasvatavaid investeeringuid jne), mis lõpptulemit lahjendab. Unustada ei tasu ka seda, et nende laekumine pole garanteeritud, nende saamise nimel tuleb kellegi pilli järgi tantsida. Majanduskasvu rajamine  abile  on lootustel elamine.

Osade maksude langetamine ja teistega asendamine käibevahendeid ei kasvata. Tööjõumaksude alandamine (sotsiaalmaksu määra langetamine, maksuvaba tulumäära langetamine või muuu taoline ponnistus) ja nende varamaksuga või tarbimismaksudega asendamine majanduskasvule uut hoogu ei anna. Mõnedel huvirühmadel võib paremini minna, kuid oodatut, kõikehõlmavat ja enamikule tuntavat majanduskasvu sellele ei järgne.

Mida suuremad summad tarbimises liiguvad, seda tugevamatel jalgadel ettevõtlus seisab, seda hõlpsam on lisaväärtust kasvatada.

Euroopa Komisjon prognoosib 2016. ja 2017. aastaks Eurotsoonile 1,7 ja 1,9 protsendilist majanduskasvu. Lätlastelt oodatakse 3,1 ja 3,2, leedulastelt 2,9 ja 3,4, eestlastelt 2,1 ja 2,9 protsendilist kasvu. Võime uhkustada keskmisest kõrgema kasvuga, kuid seda vaid protsendilise näitaja osas. Nominaalses kasvus jääme teistele alla. Vastuolulisus tuleb võrdlusbaasidest. Sakslaste, soomlaste, rootslaste lähtepunktid teevad kasvude protsendilised näitajad võrreldamatuteks.

Balti riikide stardipakud on lähestikku, jälgigem nende võiduajamist. Euroopa Komisjoni prognooside kohaselt suudavad lätlased kasvatada sisemajanduse kogutoodangut protsendilises mõõtes 48 (2016) ja 10 (2017) protsenti enam kui meie. Leedulased on meist 38 ja 17 protsendiga ees.

Rahaga tehakse raha. Et eeldus pühitseb abinõusid, siis tuleks aktiivsemalt sekkuda protsesside suunamisse ja kasutada ühiskonnas olevaid vahendeid efektiivsemalt. Mida suuremad summad erasektoris liiguvad, seda kopsakamat majanduskasvu saavutame. Teisiti asjad ei käi.

Ressursside nappuse üle pole põhjust nuriseda. Võtame näiteks töötukassa varud, mille mahud on võrreldavad aastase tulumaksulaekumisega riigieelarvesse. Tegemist on ressursssidega, mida annaks majanduskasvu katalüsaatorina kasutada. Tarmukas oleks need maksjatele tagastada. Kuid isegi töötute vahel jaotamine kosutaks ettevõtlust paremini kui nende administreerimine ja arvel hoidmine. Raha suunduks tarbimisse, sealt ettevõtlusse.

Ettepanek võib esmapilgul kummalisena tunduda, kuid mida suuremaid summasid majandustegevuses pööritame, seda suuremad lisaväärtuse ja jõukuse kasvatamise võimalused tekivad. 

Kasutult seisvate vahendite kasutusele võtmise kõrval annaks ohjata ka ebaproportsionaalselt kõrgeid kulutusi ning selle arvelt maksumäärasid vähendada. Võtame näiteks emapalga, mis on teiste toetustega võrreldes  ebaproportsionaalselt kõrge. Oleme helded sõjaliste kulutuste tegemisel. Ühiskonnas on küllalt  võimalusi, et maksumäärasid allapoole nihutada ja sellega ettevõtlusele hoogu lisada. Muudatused saavad põhineda küll ühiskondlikul kokkuleppel, kuid eos pole mõtet neid materdama hakata.

Raha paneb majanduse kasvama, rahaga tehakse raha. Mida enam vahendeid konkurentsi tingimustes ettevõtete käsutusse jätta, seda suurem on majanduskasv.  

Võiksime innukamalt otsida finantsvõimenduse võimalusi. Riigieelarve kasvule panustamine loob mugavusi, kuid jõukust ei kasvata. Riikluse tugevus ei peitu mugavustes, vähem oluline pole elanike reaalsete sissetulekute kasv. Selle nimel tasub ohvreid tuua. Majandustulemit saab kasvatada. Võimalusi selleks on.

 

Tootmisettevõtete lahkumislainet saab ohjata

Nagu vesi liigub sügavamatesse kihtidesse, liigub maailmaturgudest sõltuv tootmistegevus sobivasse majandamiskeskkonda. See on põhjus, miks Eestis tegutsevad tootmisettevõtted on hakanud teatama tootmise koomale tõmbamisest.

Eesti tootmiskeskkond pole enam see, mis ta oli aastaid tagasi. Jaanuari keskel teatas Viru Keemia Grupp 500 töötaja koondamise plaanist. Seejärel avalikustas ka Liviko koondamiskava ja ülejäänud töötajate osalisele tööajale üleviimise. Suvel Haapsalu tehase sulgenud PKC kontsern andis möödunud nädalal teada Keila tehase sulgemisest ning avalikustas 613 töötaja koondamise kava ja tootmise kolimise Leedusse ja Venemaale.

Kui midagi ette ei võeta, siis ei tule sellistel teadetel lõppu. Isegi kui tuleks, võiks ka ainuüksi nendele näidetele tuginedes panna Eestis viljeletavale poliitilisele tegevusele ikkagi puuduliku hinde.

Valitsusliikmed lohutavad avalikkust, et tootmisettevõtetes töökohtade kadumise järel tekivad palju huvitavamad ja kõrgepalgalisemad töökohad, kuid öeldul puudub kate. Kui kõrgepalgalised töökohad pole seni tekkinud, siis miks peaksid need seda nüüd tegema? Töökäte puudusele viitamine pole põhjendatud, sest kõrgema palgaga töötajate värbamine pole keeruline.

Ükskõiksust näitavad üles ka seadusandliku võimu esindajad. Ajal, kus tootmisevõtted annavad teada koondamistest, vaidlevad riigikogulased oma lemmikloomade Toompeale lubamise üle, muretsevad omasooliste ihade rahuldamise pärast ning tegelevad muude üldsusele ebaoluliste küsimustega. Ettevõtluses toimuva tõttu tuleks otsida majanduskeskkonna parandamise võimalusi, rahvasaadikud elavad aga teises maailmas ega taju olukorra tõsidust.

Ettevõtjalt eeldab tootmine suuri investeeringuid, see aga tähendab riskide võtmist. Mitmes tootmisettevõttes tegevjuhi ametit pidanuna mõistan väga hästi, miks Eestisse investeerida ei juleta. Tootmisvahenditesse tehtud investeeringute tasuvusaeg on umbes seitse aastat. Müügimahud pole seejuures garanteeritud. Kui siis veel ka seaduskeskkond on pidevas muutuses – ja Eestis nii on –, pole rahavooge võimalik prognoosida. Nii ongi mõistlikum tootmist siin koomale tõmmata ja stabiilsemasse keskkonda kolida.

Vabaturumajanduse keskkond ei lepi inflatsioonitasemest kiirema hindade tõstmisega. Eestis kasvab aga tootmise omahind viimasest kiiremini. Ettevõtetele pannakse uusi kohustusi, riiklikult mõjutatav palgasurve (miinimumpalk, töölepingu seadus, riigiasutuste palgapoliitika jms), kütuseaktsiiside ning teiste maksude kergitamised kasvatavad omahindu. Sellest probleemid algavadki. Jah, tõesti, majanduskasvu saavutab ka tootmissektori koomale tõmbamisega, kuid sisemajanduse kogutoodangu kasv avalikus halduses, tervishoius, riigikaitses ja teistes riigieelarvest rahastatavates valdkondades ei kompenseeri tagasilööke tootmissektoris. Ärgem loogem illusioone, et asjad lähevad iseenesest paremaks. Ei lähe.

Kostab väiteid, et Eestis makstavate madalate töötasude põhjuseks on kesine efektiivsus ning et sellistel ettevõtetel ei saagi tulevikku olla. Nii see pole. Finantsdirektorina Norra ettevõttes töötades kogesin, et sama tööjõukulu juures jäi kohalikele Eesti inimestest kümnendiku võrra enam palgaraha. Tegemist pole efektiivsuse, vaid maksusüsteemi tulemiga.

Neile, kes seostavad vahendustegevusest madalamaid palgatasemeid allhankega, ütlen, et allhangetes pole midagi halba. Nende võitmise üle tuleb uhkust tunda, soovijatest pole ju puudust. Väikestelt ja keskmise suurusega ettevõtetelt enda patenteeritud toodangut oodata pole põhjust. Tootearendus on kulukas, ressursid Eestis aga kasinad. Ka tootmisvõimsused ei võimalda vaid oma toodangu müümisele pühenduda. Eesti ühe valdkonna ettevõtted satuksid isegi ühiselt tegutsedes Euroopa kaubandusketi varustamisega raskustesse.

Eesti jääb allhankemaaks, sellest ei saa ümber ega mööda. Traagikat näha pole aga põhjust. Majandada saab ka nendes tingimustes – tuleb vaid luua seda toetav maksu- ja seaduskeskkond.

Seega pole Eesti probleemiks mitte allhanked, vaid liigne vägivaldsus ressursside ümberjagamisel (maksustamine, tõukefondid, riigihanked jne) ning monopoolsus ettevõtluses. Ka tõukefondide abil massiivselt ümber jagatavad vahendid nõrgestavad konkurentsi, innustavad kergelt saadud raha nimel ebaolulise tegevusega tegelema jne.

Ühiskonnas toimuvad küll maksudebatid, kuid neis räägitakse üksteisest mööda. Ühed (ettevõtjad) räägivad aiast, teised (poliitikud) aiaaugust ning nii pole asjas võimalik selgusele jõuda.

Eesti maksusüsteem pole nii lihtne, kui seda väidetakse olevat. Maksud pole üheselt mõistetavad (suur varjatud maksustamise osa) ega maksja kontrollitavad (maksta tuleb ka siis, kui puudub sissetulek või on satutud raskustesse).

Osa analüüse, just need, milles arvestatakse ka varjatud maksustamist, kinnitavad, et eestlaste maksukoormus on kõrge. Abstraktsete näitajate ja ebaadekvaatsete hinnangute andmise asemel võiksime lõpuks mõista, et kohalik ettevõtlus ei jõua nii kulukat riiki üleval pidada. Maksusüsteem vajab lahtiharutamist ja läbipaistvaks tegemist.

Tuleb meelde tuletada, et turg toimib konkurentsil. Tootmisettevõtete Eestist lahkumisega ei tasu leppida. Ohtlikke trende on võimalik murda. Lahendused on stabiilne seaduskeskkond ja selgus maksustamises. Need julgustaksid Eestisse investeerima ning ärakolimise mõtteid üle kaaluma.

Eesti on pättide taimelava

 

Eesti on pättide taimelava. Väide ei põhine üldsegi pahatahtlikkusel, vaid tegelikkusel. Meid on küll vähe, kuid pättide arvu poolest torkame silma. Võtkem või põhjanaabrite statistika, kus eristume seadusterikkujate rohkuse poolest. Varastame, tapame, torkame muude ebasündsate tegemistega silma. Sarnastest „kangelastegudest“ kuuleb igast ilmakaarest.

Meie poegade pahateod saavad alguse Eestis praktiseeritaval poliitikal, mis põhineb Autorollo saagadel,  kilekottidesse pakitud rahapatakatel, kodanike maksustamisel ja tulemi oma suva järgi kasutamisel. Kui ühiskonna teenrid panustavad isiklikule heaolule, siis ei saagi tulemist midagi head loota.

Olgem ausad - Eestis praktiseeritav poliitika põhineb elanike üle irvitamisel ja rahva tagant varastamisel. Mida suurem asjapulk, seda ülbem, seda suuremad laenukohustused lasuvad. Pole ime, kui positsiooni isikliku heaolu parandamiseks kasutatakse.  

Prostitutsioon poliitikas saab jätkuda seni kuni EL ühiskassast rahapatakad meie poole liiguvad. Sellele tuleb aga lõpp, kuna jõukamad ühiskonnad peavad oma suhtumist kulude tegemisse muutma, sest rahatrükkimine või maksude tõstmine ei saa igavesti kesta. Siis tuleb ka me poliitilise tegevuse tulem päevavalgele – oleme lõa otsas ega suuda endaga ise toime tulla.

Ka halb eeskuju on nakkav

 

Riik saab normaalselt toimida üksnes siis, kui kodanike tagant varastamine lõpeb. Me pole nii rikkad, et varaste jõuke poputada.

Eestis varastavad kõik, kel ressurssidele juurde pääs. Teistsuguse lähenemisega inimestele on ametitesse pääs blokeeritud. Varaste ringkaitse toimib - sina mulle, mina sulle.

Ühisvara ärastamiseks on erinevaid võimalusi. Populaarsemad viisid paistavad olevat riigihanked (mina hanke, sina komisjonitasu), pseudoametid, sihtasutuste rahavood, kuluhüvitised, fiktiivsed arved.

Ühisvara isiklikes huvides kasutamine on Eestis normiks. Kõrgemad vennikesed teevad ees, väiksemad teevad järele. Demokraatlikes riikides astuvad isegi kõige perspektiivikamad poliitikud riigi vahenditega sahkerdamise kahtluse korral, Eestis hämatakse ja jätkatakse rahva tagant varastamist.

Viimaste päevade keskmes on Elmar Vaher. Politsei ja Piirivalveameti  peadirektori (puhkuse ajal) asutuse krediitkaardiga ostetud kallihinnalised kõrvaklapid ei mõjuta küll riigieelarvet, kuid sellist träni soetavad endale kümned tuhanded riigi ametis olijad. Maanteeameti peadirektor soetas ATV, kaamera ja muu pudi-padi, korraldas külluslikke suusareise ja muid pallisid. Üksikult võttes meeste teod riigi finantsvõimekust ei kõiguta, kuid kui sarnast lähenemist harrastavad kümned tuhanded, siis on asi hull. Lisaks finantsvõimekuse kõigutamisele teeb lähenemine laastamistööd ka eestlaste eetika- ja moraalinormides. Ka halb eeskuju on nakkav.