Vaenlane peitub meis eneses

Euroopa keskvõimule suuremate volituste andmisest pole pääsu, kuna sammu võrdsustatakse kriisitormi murdmisega. 

Eestlased on alati kõigele vastu. Vastu oldi gaasijuhtme rajamisele, vastu ollakse tegelikkuse seadustamisele.

Meie tingimustes pole aga põhjust osariigi staatust peljata. Olukord ei saa hullemaks minna. Ka praegu tulevad Eestis vormistatud otsused Brüsselist. Otsustusõiguse ametlik üleminek tagaks aga selle, et keegi hakkaks tekitatud kaose pärast ka vastutama.

Teeme kopsakaid kaitseväekulutusi, eestluse püsimajäämiseks selleks aga ei piisa. Vaenlane peitub meis eneses. 

Postsotsialistlik pärand ei võimalda protsesse Maarjamaal juhtida. Kui võimuesindajad vassivad ja varastavad, rahvas on aga trotsi täis, siis pole protsessid juhitavad. Arvamus, et kohalik võim kontrollib Eestis toimuvat, pole tõsiselt võetav. Poleks jõukaid naabreid ega sõrmega vibutavat Brüsselit, ripuksid eestlaste hambad juba ammu varnas.

Arengud Eestis liiguvad isevoolu teed. See on halvim, mida väikesele rahvale soovida.

Kui kohalikud türannid ei pendeldaks Tallinna ja Brüsseli vahel, vaid istuksid Brüsselis, oleksime vabamad ja jõukamad. Mõlemad variandid on halvad, kuid esimene neist halvim.

Hoiame kümne küünega kinni eelarve koostamisest, maksukoormust ei anna aga enam kõrgemale upitada ega elanike sissetulekuid (sh sotstagatised) kesisemaks kärpida. Nälgivaid lapsi on niigi palju.

Poliitilise demokraatia tingimustes tuleks suuremate volituste andmisest Brüsselile hoiduda, meie tingimustes pole sellel aga kasu. Kodukootud diktaat teeb võõrast võimust suuremat laastamistööd. 

Hirmud sellest, et suuremate volituste andmisega Brüsselile „langeb“ Eesti USA osariigi staatusesse, pole tõsiselt võetavad. On ju ameeriklastel eestlastega võrreldes suuremad õigused ja võimalused.

Võimu hoitakse sõltuvuse tekitamisega, sõltumatus kaotatakse ahvatlustele järgi andmisega. Abid ja toetused ei võimalda eestlastel ennast vabana tunda. Mõttetuks teeb olukorra veel see, kui „abide“ saamiseks tuleb samas suurusjärgus kulutusi teha. Olukord on võrreldav meelemürkide sõltuvusega, kus sõltuvus kasvab, kuid organismile pole sest kasu.

Erakondade võtmeisikud seovad vajalikke erakonnaliikmeid töökohtade ja muude hüvedega, Brüssel turumajandust närvutavate „abidega“ ja hüvesid pakkuvate töökohtadega.

Statistika võrdleb alghindu, ei arvesta aga soodustusi

EPL: Riiete ja toidu hinnatasemete võrdlus teiste maadega.

http://majandus.delfi.ee/news/uudised/tabel-riiete-ja-toidu-hinnatasemete-vordlus-teiste-maadega.d?id=64598810

  

Vaatamata sellele, et tabeli järgi pole Eesti hindadel vigagi, eelistavad paljud eestlased ostusid teha piiri taga. See võib tuleneda sellest, et statistika annab olukorrast moonutatud kuvandi.

Statistika võrdleb alghindu, ei arvesta aga soodustusi. Soodustused on mujal kopsakamad. Müügile tulnud toodete hindu hakatakse kohe langetama. Nii käituvad edukad kliendisõbralikud jaemüüjad. Paljud rõivamudelid jõuavad Eesti turule alles siis, kui mujal hinnad langevad.

Ostan rõivaid ookeani tagant, kus pole harvad juhused, mil maksan nende eest (juba kuu peale müügile tulemist) alghinnast kuni 75 protsenti madalamat hinda. Soodustusi on erinevaid (kaupluse allahindlus, kupongi allahindlus, püsikliendisoodustus), sageli need akumuleeruvad.

Kui uskuda statistikat, siis peaksin rõivaid ostma Eestist. Kuna raha ei tule lihtsalt, ostan neid mujalt. 

Statistilise ja tegeliku hinna vahe tuleneb müügile pandud ja ostja poolt tasutud hinna erinevusest. Hinnasildil on üks number, tasutakse aga teist (ostuhind). Statistika kajastab hinnasilti, tegelik elu (ostuhind) põhineb aga sellel, palju toote eest raha laekub.

Pole uhke ega hää olla sellise riigi kodanik

EPL: Eesti peab inimeste siiajäämise ja tagasikolimise nimel pingutama. Kuidas?

http://www.epl.ee/news/arvamus/juhtkiri-elada-eestis-on-teadlik-valik.d?id=64597330

Selleks, et protsessid oodatud suuna võtaksid, kõikide sotsiaalsete gruppide huvid oleksid aga riiklikul tasandil esindatud, tuleks austada demokraatlikku ühiskonnakorraldust. Tühise grupi diktaadil põhinev korraldus teeb protsessid juhitamatuks. Suurima ressursi (inimressurss) ebasoovitav emotsionaalne tase tekitab kaose.

Pole ju uhke ega hää olla sellise riigi kodanik, kus valitud sõidavad soodsalt saadud Volvodega, harrastavad elamislubade äri ja rahapesu, himustavad nõukoguhüvitisi ja kuluhüvitisi, teevad teiste arvel huvireise – kulutavad ühisvahendeid kodanikele ebaolulistele asjadele. Eestist lastakse jalga. Oleks see taskukohane, teeksid seda kõik.

Olukorra tõsidust teadvustamata pole lootustki, et protsessid hakkavad õiges suunas liikuma. Eesti riik pole ju õhukene, oleme ühisvahendite kasutamises ebaefektiivsed. Eripensionid, kulutused rohkearvulistele esindustele (esindatakse iseennast, mängitakse demokraatiat), presidendipaarile, erakondadele, sihtasutustele, nõunikele, nõukoguliikmetele ja paljule muule sarnasele on ühisvahendite tuulde loopimine. 

Valimissüsteemi muutmata pole lootustki, et elukeskkond Eestis hakkaks kodanikusõbralikumaks ja efektiivsemaks muutuma. Eesti valimissüsteem soosib võimukesksust ja diktaati.

Eeskuju on nakkav

PM: Selle kuu jooksul on jäiga eituse teed läinud Reformierakond tegelenud kõige muu kui probleemi sisulise poolega. Selle asemel et rääkida asjad selgeks ning liikuda selle tulemisena ehk ka ausama poliitikategemise poole, on erakond koondanud jõu vasturünnakule ja isiklikele solvangutele.

http://arvamus.postimees.ee/885096/juhtkiri-kuu-rahastamisskandaalist-ausa-aruteluni-pole-joutud

Asju tuleks õigete nimedega nimetada. Ühiskassast erakondadele raha eraldamine on lihtlabane vargus, rahapesu aga ehtne seaduserikkumine. Loll on see, kes põhjendust ei leia.

Erakondade rahastamise afääri juures pole oluline niivõrd see, kuidas erakonnad ennast rahastavad, vaid see, et seaduste kehtestajad neid teadlikult rikuvad ja maksude tasumisest kõrvale hiilivad.

Ei tasu leppida lähenemisega, kus seadustele vilistades teistele sanktsioone välja nuputakse.

Sõiduauto soetamisel maksavad kodanikud käibemaksu 20 protsenti. Riigikogulased ostavad autosid kolmandiku võrra odavamalt, nemad maksavad ainult 14 protsenti. Ma ei imestaks, kui sedagi ei tasuta. Registreeritakse hoopiski sõiduvahend mõne firma nimele, nõutakse piskugi tagasi. 

Käibemaksukohuslasest juriidilisele isikule tagastab maksuamet käibemaksu. Uuriv ajakirjandus võiks teemasse süüvida, oleks mida paljastada.

Väiksemast käibemaksu tasumisest jääb väheks. Koonerdatakse ka maksude maksmisega, mida sissetulekutelt tasutakse. Kuluhüvitised võimaldavad vähem makse maksta, enam finantsvahendeid enda nägemuse järgi kulutada.

On olemas ütlemine: käitu minu tegude, mitte sõnade järgi. Maarjamaa Kalevipojad eristuvad maailmas mustade tempude poolest. Pole üldsegi ime – vassimine, valetamine ja varastamine on pärand, mis riigiisadelt kaasa tuleb.

Mida pikem riigikogulaste puhkus, seda kasulikum ühiskonnale

Liisa Pakosta saadikute pikast suvepuhkusest: riigikogu kevadine istungjärk võiks kesta kauem.

Olen vastupidisel seisukohal. Mida pikem riigikogulaste puhkus, seda kasulikum ühiskonnale. Tasuda tuleb siis vaid palgarahasid ja kuluhüvitisi, kaudsete kulutuste (abipersonal, elekter, kommunikatsioonikulu jmt) arvelt annab aga kokku hoida.

Riigikogust on aastatega saanud tarbetu ja kulukas institutsioon ühiskonnas, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega. Tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus. Valimisseadus ei võimalda võimude lahususel toimida.

Igat seisukohta annab põhjendada. Annab ka seda, et Eestis praktiseeritakse demokraatiat, ja et riigikogulaste panus on demokraatiale vajalik. Meie valimisseaduse juures pole vahet, kas otsusnuppudele vajutab kümme või sada inimest, tulemus jääb samaks. Nuppudele vajutajad esindavad iseennast, mitte sotsiaalseid rühmitusi. 

Kakskümmend aastat on riikluse taastamisest möödas, seaduseveskite “möldrite” arvuline komplekteeritus on endine. Täidetakse väikese seltskonna tellimusi, tarbitakse kehvikute arvel rikkalikke hüvesid. Arutelusid ühiskonnas ei korraldata. Elanikkonda hoitakse infosulus, nende seisukohtadega manipuleeritakse, otsustel lastakse sündida kitsas ringis.

Riigikogulastelt ei tuleks nõuda tühja töö tegemist. Selle asemel tuleks nende puhkust pikendada, võimaldada süümepiinadeta elu nautida. Puhaku nad rahus, peaasi, et ei õhuta kaost ühiskonnas. Niigi on raske mõista, mis ühiskonnas toimub, kunagised väärtushinnangud on suudetud peapeale pöörata.

Elu on näidanud, et need, kes oodatud muudatusi peaksid ellu viima, seda ei tee. Rõhuasetus on pandud võimule ja isiklikule heaolule, mitte demokraatiale ja ühise elukeskkonna parandamisele. Ettepanekuid võib esitada palju tahes, kuid kui need ei meeldi üksikutele, siis neid ei teostata. Odavam on lasta neil oma tahtmisi tegutseda või siis leppimatust ühisrindena demonstreerida. Viimane õnnestuks aga vaid siis, kui massidel on ühine eemärk. Kui igaüks oma joru ajab, siis on see vaid vesi diktatuurile. 

Küsimus on selles: kas me tahame, et keegi meie eest otsuseid langetab, või tahame ka ise sõna sekka öelda. Kui tahame esimest, siis tuleb olukorraga leppida.

Olen seisukohal, et üksikut gruppide (nt õpetajad) palkade või toetuste tõstmised on antud olukorras ebaoluline, kuna see ei liida, vaid vastandab meid. Leida tuleks see, mis liidaks. Otsuste langetamisesse lähenemine võiks üks selliseid olla.

Kaotasin lauatennises Ansipile

Mängisin Andrus Ansipiga lauatennist. Taseme poolest pole ma kehv, kuid temale jäin alla. Isegi servid ei õnnestunud. 

Põhjus ei seisnenud minu kehvas vormis, vaid mänguruumi kitsikuses. 

Mainisin seda peaministrile, palusin lauda mõnevõrra tema poole nihutada, kasu polnud. Ta ei teinud väljagi, jätkas laiutamist ja reketiga vehkimist. Ärgitas edasi mängima. 

Minu mäng ebaõnnestus. Kahju pole aga niivõrd kaotatud mängust, kuivõrd sellest, et isegi unes ei anna võimuladvik rahu.

Eesti on nõukogude vabariik

Ametiisikute majandushuvide deklaratsioonidest selgub, et Tallinna ettevõtlusamet juhataja saab lisatasusid seitsmesse nõukogusse kuulumise eest. Rikutusest tulenevalt oletan, et tegemist on Edgari armukesega.

Juhtimisega tegelevad juhatused, nõukoguliikmed saavad aga jooksvalt tasu. Seadusest tulenevalt pole nõukogudel õigust isegi igapäevasesse juhtimisse sekkuda. Nende tegevus piirdub juhatusega lepingu sõlmimisega ja eelarvete kinnitamisega.

Eesti on nõukogude vabariik, valitud istuvad nõukogudes ja topivad ühisvara taskusse. Minu kodukoha omavalitsuse veefirma kulutab nõukoguliikmete palkadeks 2 protsenti veearvetest. Sarnaseid kulutusi teevad kõik nõukogud, neid on aga väga palju.

Pole vaja mõtiskleda selle üle, miks eestlaste sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised on kesised. See ei tulene majandussurutisest, kreeklastest ega Euroopa Liidust, vaid meie enda parasiitidest, kes teiste arvel liugu lasevad. Neid on väga palju, nad ei kükita üksnes nõukogudes, neid on igal pool - nii Kadriorus, Toompeal, ministeeriumides, sihtasutustes, erakondade kontorites, omavalitsustes ja paljudes teistes institutsioonides.

Delfi: Kairi Teniste lisatasud: Tallinna Lauluväljaku AS nõukogu liikme tasu, Ettevõtluse Toetamise ja Krediidi Haldamise SA nõukogu liikme tasu, SA Tallinna Kultuurikatel nõukogu liikme tasu, AS Tallinna Tööstuspargid nõukogu liikme tasu, SA Tallinna Tehnoloogiapargi nõukogu liikme tasu, Ettevõtluse Arendamise SA nõukogu liikme tasu, Korteriühistu juhatuse liikme tasu ning isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise hüvitis. Teniste põhipalk on 2499 eurot kuus.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kairi-teniste-saab-lisatasu-seitsmesse-noukogusse-kuulumise-eest.d?id=64581296

Vaesus paneb sõltuvusahelaisse

Pole mõnus tunne olla sellise riigi kodanik, kus valitud sõidavad soodsalt saadud Volvodega, tegelevad elamislubade äriga, rahapesuga ja muu analoogse jamaga.

Räägitakse vabast Eestist, enamus eestlastest on aga ahelais. Vaesus paneb sõltuvusahelaisse. 

Piskust ilma jäämine tähendab Eestis kodutus, nälga ja häbi. Sotsiaalne turvalisus on ju riigis olematu.

Ühiskatla ümber askeldajad eristuvad ahnuse poolest. Igale normaalsele inimesele tooks kaasmaalaste täbar olukord pisarad silma, neile jääb ikka väheks. Isegi sõiduauto soetamise eest ei olda valmis välja käima tavakodanikega võrdset hinda. 

Elukeskkond Eestis on võrreldav džungliga, kus ellu jäämiseks tuleb teine nahka pista. Eesti valimisseadus ei paku kodanikele varjupaika, võimaldab valitutel teha ühiskonnas laastamistööd. Sellest ka eestlaste vaesus. 

Pole üldsegi ime, et Eestist jalga lastakse. Oleks see taskukohane, laseksid kõik jalga.

Minu jaoks paistab kummalisena, kui valitud, kes hinge tõmbamata riigikassat õhemaks närivad, tõstavad ühiskonnaliikmete maksukoormust, ise aga nende maksmisest ära nihverdavad.

Sõiduauto soetamisel maksavad tavakodanikud 20 protsenti käibemaksu. Kuna riigikogulased ostavad autosid kolmandiku võrra odavamalt, siis tasuvad nemad kõigest 14 protsenti. Ma ei imestaks, kui ei tasuta sedagi. Kirjutavad sõiduvahendi mõne firma nimele, nõuavad käibemaksu tagasi. Teatavasti käibemaksu kohuslasest juriidiline isik saab käibemaksu maksuametilt tagasi. Uuriv ajakirjandus võiks asja uurida, usun et oleks mida paljastada.

Käibemaksu maksmisest hoidumise kõrval ei tasu otsustajad makse ka kogu sissetulekult. Mida kõrgemaks kuluhüvitisi kasvatatakse, seda enam jääb kätte. 30 protsenti riigikassast saadavast tulust võetakse maksuvabalt.

On olemas ütlemine, et käitu minu tegude, mitte sõnade järgi. Kalevipojad eristuvad laias maailmas mustade tempude poolest. Pole ka ime – vassimine, valetamine ja varastamine on riigiisadelt saadud pärand.

Riigikogulastele soodustuste tegemine on pesuehe korruptsioon

Eesti Päevaleht: Ülisoodsalt saadud auto tähendaks Rootsi parlamendis korruptsiooni ja tagasiastumist. Rootsi politoloogide sõnul ei tuleks parlamendisaadikule erisoodustusega auto pakkumine ettevõtjatele mõttessegi, kuna rootslaste eetiline närv seda ei lubaks. Eesti riigikoguliikmed on aga erisoodustusega Volvosid ostnud ja selles probleemi ei näe.

http://www.epl.ee/news/eesti/ulisoodsalt-saadud-auto-oleks-rootsi-parlamendis-korruptsioon.d?id=64572766

Riigikogulastele soodustuste tegemine on pesuehe korruptsioon. Kurb, et asjaosalised ise seda ei mõista. Vargad tõlgendavad oma tegevust võtmiseks, riigikogulased soodustusi aga jumalakingiks.

Korruptsioon, valetamine ja varastamine on Maarjamaa poliitikas tava. Poliitiline tegevus Eestis ei põhine ideoloogiatel, vaid isiklikel ambitsioonidel ja teistele ära tegemisel. 

Programmid, millele valitud ei väsi viitamast, võimaldavad hämada - eelistused neis pole paigas (nt kas olulisem on valitsuskuludeks tehtav maksutõstmine või elanike sotsiaalne turvalisus), puuduvad tegevuskavad ja tulemuslikkuse mõõdikud. 

Valimisseadus ja erakondade rahastamine soosib matslust ja poliitilist kultuuritust mitte üksnes Venemaal, vaid ka Eestis ja teistes valest läbiimbunud postsotsialistlikes ühiskondades.

Arvudega annab manipuleerida, vajadusel kõike tõestada

EPL: Eurost saadud kasuanalüüsi pole siiani tehtud. Euroga ühinedes räägiti sellest, kuidas suurenevad SKT ning välisinvesteeringud, kuid otsest analüüsi selle kohta tehtud pole.

http://www.epl.ee/news/arvamus/kart-anvelt-eurost-saadud-kasuanaluusi-pole-siiani-tehtud.d?id=64566562

Eesti ja Euroopa Liitu ning Eurotsooni saldot pole objektiivselt hinnatud. 

See võib tuleneda ebakompetentsusest kui ka informatsiooni puudusest, võib tuleneda ka sellest, et riiklikud institutsioonid õigustavad valitsejate otsuseid. Manipuleeritakse üksikute kulu ja tululiikidega, üldpilt aga puudub.

Kulusid jaotatakse otsesteks ja kaudseteks. Üksnes otseste kulude arvestamine annab moonutatud kuvandi olukorrast. Arvestada tuleb ka kaudsete kulutustega – erinevate ühingute liikmemakse, trahve, ametkondadele ühendusse kuulumisega tehtavaid kulutusi, mõju inimeste reaaltulule jne.

Oluline osa ministeeriumite, ametite ja teiste institutsioonide kulutustest paigutub EL reale. Üksnes Brüsseli vahet sõitmisele (sh  ametnike palgad ja päevarahad) tuleb kulutada tohutuid summasid. 

EL nõudmised tekitavad samuti lisakulusid. Tuleval aastal tõuseb emiste pidamisreeglitest tulenevalt sealiha hind. Kanade pidamise nõuetest tulenevalt munahind kerkis kümneid protsente. Meie mees Brüsselis tegi ettepaneku autode tehnilise ülevaatust sagedasemaks muutmiseks, kasvavad autodele tehtavad kulutused. Näiteid võibki tooma jääda.

Saldo positiivset poolt hinnates tuleb arvestada sellega, et ELst laekuvad summad pole 1:1 kulutatud euroga võrrelda. Sihtotstarbeliste eraldiste efektiivsus on madalam.

Arvudega annab manipuleerida, vajadusel kõike tõestada. Vaja oleks teada aga tõde. Kui nõustume sellega, siis tuleks arvestada kõikide nüanssidega – ka kaudsete lisakuludega kui ka saadavate vahendite väärtusega. Rahal ja rahal on vahe. Konverteeritav ressurss on sihtotstarbelisest väärtuslikum.

Mäletan ähmaselt justkui kunagi oleks keegi rahandusministeeriumist pakkunud Eesti saldoks (aastase) ELga 0,5 miljardit krooni. Tegemist on (suhteliselt) tühise summaga, mis õiglase kulude ja tulude hindamisel haihtuks. Soovunelmates elamise asemel võiksime selgitada tõe. Seda võiks teha vaatamata isegi sellele, etiis, kui see purustab meie soovunelma.

Valimisseadus teenib võimuladviku huve

Memokraat: Poliitiline ruum on Eestis kahanenud murettekitavalt väikeseks. Enamgi veel – „poliitika“ mõiste ise on sisust tühjaks voolamas. Avalikkuses taandatakse poliitika üha enam parteilisele kemplusele Riigikogus või Eesti edusammudele rahvusvahelistes organisatsioonides. Mõistagi pole olemas üldkehtivat poliitika definitsiooni, ent Aristotelesest alates viitab see mõiste eeskätt inimeste ühiselu üldisele korraldamisele. Poliitika reguleerib meie elu avalikus sfääris maailmavaatelistest põhimõtetest lähtuvalt; poliitika puutub seega meisse kõigisse ja on meie kõigi ühine asi. Paraku paistab Eestis levivat üks teine arusaam poliitikast, mille sõnastas kunagi irooniliselt prantsuse kirjanik Paul Valéry: “Poliitika on kunst hoida inimesi eemal asjadest, mis neid otseselt puudutavad”.

http://memokraat.ee/2012/06/poliitikast-valjumise-poliitika/

Tagajärgede lahkamine on aja raiskamine, Eesti poliitiline kultuuritus on kodanikele teada. Ma pole kindel, et teadvustatakse ka põhjuseid. Need peituvad poliitiliste otsuste langetajate hulka saamise mehhanismis.

Kui kõrgeima esinduskoja isikkoosseisu määravad parteibürood, kes otsustavad valimisnimikirjade järjestuse ja rahade kasutamise üle, siis ei saagi asjad teisiti käia. Kuuluks riigikogu isikkoosseisu komplekteerimine valimistel osalejate kompetentsi, oleks poliitiline kultuur ka inimlikum.

Põhimõttelisi muudatusi tegemata jääb ka tulevikus võim Eestis kuuluma parteibüroodele, kes oma tahte järgi riigikogu käetõstjatest komplekteerivad. Ega siis asjata ei nimeta rahvas riigikogu kummitempliks - otsuseid langetavad ühed, nuppudele vajutavad teised.

Valimisnimekirjade järjestus ja ajupesuks saadavad hiigelsummad teevad valimised mõttetuks. Valijad saavad kaasa rääkida küll erakondade jõuvahekorra selgitamises, kuid isikkoosseisu panevad paika partebürood. Protseduuri ei saa valimisteks nimetada. Valimisseadus teenib võimuladviku huve, vormistab nende tahet.

Peaministri ettepanekutes on vaid krutskid

Võru Teataja:

Reformierakonna esimehe, peaminister Andrus Ansipi sõnul on valitsuse üks kõige tähtsamaid ülesandeid lähiajal lastetoetuste reformi läbiviimine.

„Leppisime valitsuse moodustamisel oma partneri, IRL-iga liiduleppes kokku, et perede toetamisel lähtume põhimõttest, mille kohaselt toetab riik rohkem neid, kes rohkem abi vajavad. Oleme nüüd sotsiaalminister Pevkuri juhtimisel erakonnas kõvasti tööd teinud, et sellest põhimõttest lähtuvat, perede kasvu toetavat ja rahanduslikult kestlikku reformiplaani välja töötada,“ rääkis Ansip.

Eesti kodanike sotsiaalsed tagatised on nigelad. Kui palgad on põhjanaabritest neli korda kesisemad, siis sotsiaalsed tagatised on seitse korda lahjemad. 

Olukorra normaliseerimise asemel nuputab võimuladvik, kuidas tõsta makse ja vähendada elanike sotsiaalseteks tagatisteks kuluvaid summasid. 

Peaminister soovib lastetoetusi kasvatada, mainimata ei jäta aga seda, et need tuleb vajaduspõhiseks teha, mis võib tähendada seda, et peagi ei pruugi lastetoetused kõikideni laieneda.

AK uudiste andmetel hakkaksid kõrgemat lastetoetust saama 55 000 last. Kuni 19 aastaseid (1.01.2012) on aga 262 592.  

Peaministri suust ootaks ettepanekuid, mis võimaldaksid valitsemiskulusid vähendada ja kodanike elu-olu parandada, mitte neile tünga tegemist. Iga ettepanekus on üksnes krutskid.

Reeglite ületootmine takistab ilmselgelt paindlikku tegutsemist

Riigikontrolöri hinnangul ei tule liigne ühiskonna reguleeritus kasuks, reeglite ületootmine takistab ilmselgelt paindlikku tegutsemist.

Üle kahekümne aasta on riikluse taastamisest möödas, seaduseveskid jahvatavat aga edasi. Isegi “möldrite” arvuline komplekteeritus pole vähenenud. Nüüd pühendutakse parandustele. Seadusi muudetakse kergekäeliselt, sageli põhjendamatult. Inimesed ei jõua kohaneda veel muudetud seadusegagi, kui seda jälle muudetakse.

Seadusetekstid on keerulised. Neid kirjutatakse tavainimesele mõistetamatus keeles.

Paistab, et seadusi kirjutatakse advokaatidele, kes neist elatuvad, mitte elanikele. Eeldab ju seaduste järgimine nende tundmist, nendes orienteerumist.

Seadusloome tõestab valitute eksistentsi. Valitsus, 101 valitut ja riigilaekast elatuvad erakonnad esitavad võidu eelnõusid, tõestavad sellega oma eksistentsi ja rahastamist ühiskonnas.

Aeg oleks seaduste muutmistele ja parandamistele piir panna, neid ei tohiks lubada kergekäeliselt teha. Mis kasu on seadusest, mida ei tunta, mida ei järgita või mis tekitavad kaose? Reeglid kinnistuvad tavade ja harjumustega, mitte Riigi Teatajas avaldamisega. Ühiskonnaliikmed on muutunud käskude, keeldude, lõivude, sanktsioonide ja teiste riiklikele juhiste muutmise suhtes allergiliseks. Ühiskond on ülereguleeritud – seadusesätteid ja määrusi on liiast, need on raskesti hoomatavad, muutuvad sageli. Seadustega “mängimist” soosib heakskiidu saamise lihtsus. Koalitsioonis olek tähendab automaatselt rohelist tuld otsustamispuldis.

Arutelusid ühiskonnas ei toimu. Elanikkonda hoitakse infosulus, nende seisukohtadega manipuleeritakse, otsuseid langetatakse kitsas ringis.

Iga muudatusega kaasneb (suurem või väiksem) kaos. Varasem seadusehaav jõuab vaevu armistuda, kui seaduseparandusega tekitatakse uus. See on ka põhjus, miks klassikaline (majandustegevusel põhinev) ettevõtlus on taandarengus, miks töötus on kõrge, halduskorraldus pole usaldusväärne. Mängu ajal reegleid ei muudeta. See kaotab mänguilu, vähendab kindlustunnet ja entusiasmi. Ühiskond lämbub reeglite keerukusest.

Eelnõusid kirjutavad küll professionaalid vormistamises, kuid eluvõõrad nende toimimises. Sellised ühiskonnareeglid ei taga soovitud tulemusi – tekitavad segadust, pärsivad soovitud arenguid. Mõistetamatu ja ebastabiilne seaduskeskkond soosib negatiivseid tendentse.

Seadusloomele tuleks madalam käik sisse panna, veelgi parem, mõneks ajaks käsipidur peale tõmmata. Kaaluda võiks ühiskonnas toimivate reeglitele komplektse, poliitikutest sõltumatu auditeerimise algatamist. See aitaks taastada usalduse riigi vastu, tekitada kindlustunde kodanikes ja investorites.

Jonathan Swift on öelnud: “Seadused on nagu ämblikuvõrgud, mis püüavad pisikesi kärbseid, aga lasevad herilastel ja vaablastel end lahti rebida.”

Killustumise ja uute erakondade loomise asemel tuleks panustada parteivälise ühisrinde loomisele

DF: Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimehe Kadri Simsoni sõnul on seoses Reformierakonna rahastamisskandaali ja Silver Meikari paljastustega näha, et ühiskonnas on tekkinud uue partei ootus.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/simson-uhiskond-ootab-uut-parteid.d?id=64547436

Ma pole üldsegi kindel, et massid uute erakondade moodustamise peale käsi plaksutavad. Valimissüsteemi muutmata pole ju uute erakondade loomisest kasu. Kõik jääb vanaviisi, kopeeritud strateegiatega ja kuuldud trummipõrinaga lahinguid ei võideta.

Inimesi ei huvita programmilised kritseldused ega kellegi vaimusünnitused. Soleerimiste jälgimisele eelistatakse panustamist. Erakondade loomise asemel tuleks muuta süsteemi. 

Poliitilise kartelli kõrvaldamiseta pole see aga võimalik, riigipiruka nautijad seisavad vastu. Loota, et uued erakonnad on teistsuguse lähenemisega, on enesepetmine. Võimule saamise viis on ju endine. Ajalugu kinnitab, et kõik jääb endiseks.

Kartellile saab vastu vaid ühisjõuga. Killustumise ja uute erakondade loomise asemel võiksime panustada parteivälise ühisrinde moodustamisele. Kui võimu ei anta rahavale üle (PS § 1 peaks Eestis kehtima rahva võim) vabatahtlikult, võib türannidel kratist kinni haarata ja jalaga nii kõvast tagumikku virutada, et parasiteerimise soov kaoka minevikku.

Uued erakonnad elukeskkonda Eestis kodanikusõbralikumaks ei muuda. Need vaid sillutavad teed omavahel tülli pööranud poliitikutele ja uutele ambitsioonikatele. Otsuste langetamine jääb endiseks - vormistamisele minevaid otsuseid kujundatakse kinniste uste taga põhimõttel, et mingu teistel kuidas tahes, peaasi, et endal hea on.

Kreeklased on õnnelikud, neil on mida kulutada

Kreeklased on hakanud pankadest raha välja võtma ja seda toidule kulutama. Kogutakse raskemateks päevadeks varu. 

Kreeklased on õnnelikud, kuna neil on mida kulutada ja koguda. Eestlaste sissetulekud on see-eest niivõrd nadid, et raskusi tekkib isegi eluasemekulude tasumisega. 

Eestlaste sissetulekutest teadmine tooks kreeklaste silmadesse pisarad, Eesti valitsust jätab see aga külmaks. Eelistatakse toetada kreeklasi, hispaanlasi ja teisi jõukaid natsioone, kohalikule rahvale tõmmatakse vesi peale.

Eestlaste vaesuse juures tuleks riigieelarvekulutusi kärpida. Seda ei tohiks teha sotsiaalsete tagatiste arvelt, kokkuhoiu efekt tuleb saavutada valitsemis- ja esindamiskulutuste vähendamisega. See pole üldse keeruline, kuna teeme mõttetult suuri kulutusi bürokraatlikule asjaajamisele, demokraatia mängimisele, lugematule arvule sihtasutustele, omavalitsusteks nimetatavatele täitevkoniteedele, nõukogudele, fondidele, MTÜdele. Eripensionid on samuti ühisvara raiskamine, pealegi on tegemist ebaõiglusega. Emapalgaks kulutatavaid summasid saab samuti vähendada, tegemist on kehvikute riigi luksusega.

Eesti reaalne maksukoormus on üks suuremaid, esmatarbekaupadelt nõutakse maailma kõrgemat maksu. mis näitab seda, et ressursside ümberjagamine ületab optimumi. Ettevõtlus armetus seisus, et riik kukuks abideta kokku. Olukord tuleneb sellest, et avalik sektor pistab majanduseks vajaliku seemne nahka. Ebaefektiivsuse vastu aitab vaid ressursside ümberjagamises järgi andmine, see aga eeldab riigieelarveliste kulutuste kärpimist.

Palgatasemete ühtlustamisega annaks olukorda pehmendada

Esimeses kvartalis oli palgakasv seitse protsenti. Eesti Pank peab kiiret palgakasvu riskiks, kuna see avaldab survet inflatsiooni kiirenemisele.

Eestlastel on raske Eesti Panga seisukohaga nõustuda (palgad on ju teistega võrreldes tühised), kuid panga lähenemine on õige. Kulutuste kasvatamine (palkade tõstmine seda on) eeldab tulubaasi suurendamist või laenuraha kaasamist.

Tulubaasi kasvu eelduseks on müügimahtude ja tarbijate ostujõu kasv. Ekspordimahud on aga languses, kohaliku tarbijaskonna ostuvõime endiselt nigel. Hindade kergitamine (palkade tõstmiseks tuleb seda teha) teeks olukorra veelgi nadimaks.

Laenuvõtmine pole ka õige, kuna sellega kaasnevad lisakulud. Eestlaste palgad on nirud, tõsta neid aga ei saa. Seda saaks teha vaid siis, kui ühiskonnas olevaid ressursse efektiivsemalt kasutada. See kuulub aga poliitikute kompetentsi.

  

Neli aastat tagasi vedas palgakasvu avalik sektor. Ei tasu aega tagasi ihaldada. Riigisektoris tuleb palgakasv maksutulu kasvatamisest või siis töökohtade vähendamisest. 

Ettevõtjana ja ettevõttejuhina kinnitan, et pole paremat tunnet, kui töötajatel palka tõsta. Tuleb aga arvestada, et maksmist vajavad aina kasvavad arveid (hinnad ju tõusevad), pingutada tuleb selle nimel, et töötajate tehtu eest ka raha laekuks. Maha tuleb kanda maksujõuetuks jäänud partneritelt laekumata arveid. Arvata, et ettevõtjad suplevad rahas on ekslik, selles suplevad vaid monopolid ja sahkerdajad (toetused, riigihanked).

Kuniks Eesti haldusstruktuur on ebaefektiivne ja ebaproportsionaalselt mahukas pole vähimatki lootust, et eestlaste reaaltulude kasv võtab oodatud mõõtusid. Palkade tõstmine tooks veelgi kiirema hinnakasvu. Mõlemate kasvust pole aga palgasaajale kasu – kasvavad küll tulud, kuid kasvavad ka kulud. Müük välisturgudele soikub.

Nõustun sellega, et palgad Eestis jagunevad ebavõrdselt – osad teenivad põhjendamatult kõrget, osad väikest palka. Palgatasemete ühtlustamisega annaks olukorda pehmendada, kuid palgakulu kogutoodangus tõusta ei tohiks.

Petuskeemide harrastajatele liikmemaksu ei tasuta

EPL: Erakonnad lubavad hakata liikmemaksu karmimalt sisse nõudma. Mida rohkem erakonnaliikmed ise panustavad, seda suurem on organisatsioonisisene kontroll.

http://www.epl.ee/news/eesti/erakonnad-lubavad-hakata-liikmemaksu-karmimalt-sisse-noudma.d?id=64532412

Eesti poliitiline kultuuritus on tingitud erakondade rahastamisest ja seda soosivast seaduskeskkonnast (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus (riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas, garanteeritud esindatus) võimaldab praktiseerida (tagatubadel toimivat) butafoorset demokraatiat.

Erakondade nimekirjad koosnevad küll kümnetest tuhandetest, kuid kaasarääkijate osa on kesine. 

Tegemist on taotlusliku lähenemisega – otsustajad ei pea pingutama, neil on piisavalt ressursse võimu tagamiseks. Diktatuur pole omane üksnes Keskerakonnale, seda harrastavad kõik erakonnad.

Liikmemaksu tasumise kohustus oleks samm demokraatia poole, kuna see vähendaks liikmeskonna ballasti, kelle nimel sõna võetakse. Petuskeemide harrastajatele ju liikmemaksu ei tasuta.

Aruannete koostamine on kulukas

ÄP: Kellele ja milleks ettevõtte aastaaruanne?

http://www.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=cce6ddab-f306-49dc-b306-72ecd319bb83

Aastaaruandeid koostatakse kreeditoridele. Kui laenuraha ei kaasata, osakute omanikud ja juhtkonnad aga kattuvad, pole aruandlusel mõtet. Raamatupidamise üks põhimõtetest on: kulu, mis aruandlusega kaasneb peab seda väärt olema.

Põhimõte kehtib ka avaliku sektori kohta.

Omavalitsuste suurimaks rahastajaks on (registris olev) elanikkond, seejärel pangad. Aruandlus peakski neile suunatud olema. See on aga nii mahukas (minu elukohas 78 leheküljeline), et üksnes lugemisele kulub tunde. Normaalne inimene seda ei loe, pangad huvitavad üksikutest tabelitest. 

Kellele siis aruandeid koostatakse?

Doktorikraadiga inimesel on neis raske orienteeruda, rääkimata siis neist, kellele see mõeldud on. Aruanded on pikad, konsolideeritud (allasutuste ja ettevõtete tulemused kajastatakse tervikuna), kirjed mõistetamatud. Aruannete lugejate arv piirdub koostajate arvuga. 

Tegemist pole odava lõbuga. Aruannete koostajate ülalpidamiseks kulutatakse kopsakaid summasid. Auditeerimine (kajastatu dokumentidega võrdlemine ja raamatupidamise reeglitele vastavuse kontrollimine) pole samuti odav.

Alkohol on süütumaid meelemürke

EPL: Politsei- ja piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna juhtivspetsialist Pille Luiga sõnul on noorte alkoholi tarbimise võtmeisikuteks täiskasvanud ja lapsevanemad, sest nii koduse kasvatuse kui ka alkoholi kättesaadavusel mängivad just nemad peamist rolli.

http://www.tarbija24.ee/872456/politsei-noorte-alkoholitarbimist-saavad-vahendada-taiskasvanud

Alkohol on süütumaid meelemürke. Meelemürke müüakse apteekides (ravimid), leidub looduses (seened, taimed), sisaldub kemikaalides, annab kääritada. Kui ei viitsi vaeva näha, saab nurgatagustest raha või vahetuskauba eest soetada.

Millist meelemürki valida ei sõltu niivõrd maitse eelistusest, kuivõrd rahakoti sisust. Rusikareegel on selline, et kallimale eelistatakse odavamat. Viimane on küll tervist kahjustavam, kuid selle eest taskukohasem. Otsustajate väide, et alkoholiaktsiisi tõstmisega jahutatavad nemad meelemürkide lembust, on üldsust eksitav. See ei vasta tõele. Meelemürkide tarbimises kehtib ühendatud anumate reegel. Alkoholi kallinemisel pöördutakse odavamate (tervisele ohtlikumate) poole.

Alkoholiga võitlemise loosungid on deklaratiivsed. Panustada ei tuleks alkoholivastasesse võitlusse, vaid sellesse, et inimesed eelistaksid kainet pead joomasele. Eesti elukeskkond ei soosi kainet pead ega tervet mõistust, paljude närvisüsteem ei pea džunglireeglitele vastu. Kui 15 protsenti noortest üritab põgeneda reaalsusest lahustite, bensiini, liimi või gaasi abil, siis peab asi ikka päris hull.

15 -16. aastaste õpilaste (legaalsete ja illegaalsete narkootikumide kasutamise) uurimus avab palju põnevat. Näiteks seda, et 41% õpilastest on viimasel aastal olnud purjus. Ja ka seda, et piirangud (kehtestatud seadustest ja alaealistele keelatud ainete müügi kontrollist), mida poliitikud on alkoholi ja tubakatoodete kättesaadavusele kehtestanud. pole tulemuslikud. Alates 1995. aastast on illegaalsete uimastite proovinute seas kasvanud 15–16-aastaste osakaal. 1995. aastal oli see 7%, 1999. aastal 15%, 2003. aastal 24%, 2007. aastal 30% ja viimasel (2011.) uuringuaastal 32%. Kanepit on proovinud 24% õpilastest (sh kanepit koos alkoholiga 14%). Muid illegaalseid uimasteid peale marihuaana või hašiši tarvitanud 18%. Inhalante (sissehingatavad meelemürgid) proovinud 15% õpilastest. Neli aastat tagasi oli selliseid 9%. Kasv ei tulene maitse-eelistusest, vaid hinna ja toime suhtest.

Teadustööd lugedes tõstatus küsimusi. Näiteks – milline on arstide määratud rahustite ja uinutite tarbimise tendents. 17,9% küsitletute sõpradest (14,9% poisid, 20,8% tüdrukud) oli tarbinud rahusteid ja uinuteid ettekirjutuseta. Kui 53% 13–14 aastastest on tarvitanud inhalante (teadlik mürgiste aurude sisse hingamine), siis peab laste psüühikaga midagi viga olema.

Huvitav, palju tarbitakse kodukootud ja illegaalseid alkohoolseid jooke (sh piirituse baasil pesemisvahendeid ja hügieenitooteid). Üksnes müügimahtudele tuginemine viib valede järeldusteni, see omakorda aga ebaõigete otsusteni.

Vaimne kannibalism

Otsustusprotsessid võimaldavad vastandumist õhutada, võimaldavad ka pehmendada. Vastandumine teeb kogukonnad nõrgaks, ühtsus tugevaks. 

Paljud probleemid tulenevad otsustusprotsessist, sellest et igaüks oma joru ajab. Otsused Eestis põhinevad tühise seltskonna soovidel, vastutama peavad kõik. Õigused ja kohustused ühiskonnas pole proportsioonis, tulemuslikkuse hindamisel tugineme aga suvalistele mõõdikutele. Tühise seltskonna arvates läheb hästi, ülejäänud kitkuvad rahulolematusest karvu.

Ebaselgus ei võimalda ühisseisukohtadeni jõuda. Ühegi reformiga (peale rahareformi) pole Eestis lõpusirgeni jõutud. Toimub vaid tõmblemine ja vee sogasemaks ajamine. Reformideta kriise aga ei murra.

Teistsuguste reeglite järgi ei toimu arutelud ka väiksemates seltskondades. Facebook koosneb küll sõpruskondadest, kuid ka neis toimuvad arutelud pole süljepursetest ja solvumistest vabad. Meedia kommentaariruumist ei tasu rääkidagi, nende lugemisel jääb mulje, et Eestis elavad vaid kannibalid. 

Seisukohti tuleb eestlastel kui laudu saeveskist, igaüks tahab, et vaid tema oma peale jääks. See tuleneb sellest, et paigas pole (üheselt mõistetavad ja kõikide poolt aktsepteeritud) reeglid. Ühisseisukohtade kujundamisel tuleks kõigepealt paika panna reeglid, alles seejärel arutelude juurde asuda.

Eestlaste kogukond on väikesearvuline, see pole aga puudus, vaid voorus. Eduks ei piisa jõust, olulisem on väledus, nupukus, selgus reeglites.

Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis. Väljapääsu otsimise asemel sikutame rebenenud tekki enda peale. See on ka põhjuseks, miks arutelud muutuvad vaidlusteks, need omakorda riiuks. Kaos kasutab segadust - pureb ühiskonda üha võimsamate kihvadega.

Otsustusmehhanismi kaasajastamata jäävadki domineerima valed otsused. Sellistes tingimustes tulebki tegelikkust testsugusena kajastada, muidu naerdakse meid välja. Tarmukas pööraks otsustusmehhanismi asendisse, mis ei võimaldaks seisukohti grupeerida „valedeks“ ja „õigeteks“, tagaks ühisnimetajal põhineva tulemi. Väide, et see pole võimalik, on lambist võetud. Tegemist on ju lähenemisega, millest oleme unistanud. Seda nimetatakse Demokraatiaks!

Pole õige, et teiste nimel langetavad otsuseid need, keda on otsustusnuppude juurde viinud pettus. Pole isegi vahet, kas selleks tuli üksnes otsustajatele (võimuladvikule) pugeda või tuli panustada ka teistesse petuskeemidesse. Petised pole usaldusväärsed, pole nad ka kompetentsed.

Eesti valimissüsteem ei soosi esindusdemokraatiat, sellest ka pinged, mis riigikogus vormistatud otsustega kaasnevad. Kuna Riigikogu koosseisu pääsevad vaid võimuladvikutele lojaalsed inimesed, siis esindusdemokraatia ei toimi.

Eesti valimissüsteemi fenomen ei põhine isikutel, vaid positsioonil valimisnimekirjades. Erandid välja arvates jaguneb häälesaak kolme esinumbri vahel, olenemata seejuures isikutest, kes nad ka ei oleks. Valimissüsteem peaks looma võrdsed võimalused kõikidele kandidaatidele, valituks osutumine ei peaks sõltuma nimekirjalisest eelistusest, finantsvõimekusest ega poliitilise eliidi tahtest.

 
Valimissüsteemi muutmata pole vahet, kes Toompeal istuvad, valedest otsustest pole pääsu. Kõikidele arusaadavad reeglid ja enamuse tahet järgivad otsused teevad ühtseks. Demokraatiat pole vaja karta, vaid austada. Vaimne kannibalism hävitab.

Reformierakonna poliitika on teinud eestlastest kerjused

DF: Valitsusjuht Andrus Ansip kinnitas täna Viljandi lossimägedes peetud Reformierakonna üldkogul peetud kõnes, et Eesti poliitika ja Reformierakonna poliitika ei ole ostetavad.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/andrus-ansip-reformierakonna-poliitika-ei-ole-ostetav.d?id=64520716

Reformierakonna poliitika on teinud eestlastest kerjused. Võimuerakonna ahnusel pole piire. Eestlaste sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised on niivõrd nigelad, et üksnes neile mõtlemine paneb pisarad jooksma. 

Võimuerakonna esindajad jätkavad ülbitsemist, väidavad justkui nemad polegi ostetavad. Kõik on ostetavad ja müüdavad, erineme vaid hinna poolest.  Reformierakonna hind on väga kõrge, sellest ka probleemid.

Poliitika ei tohiks olla ostetav ega müüdav, kilekoti raha eest ei peaks saama osta seadusi, võita riigihankeid, saavutada positsiooni ühiskonnas. Eestis käivad asjad teisiti – poliitilisel tasandil käib aktiivne kauplemine, kõik on ostuks ja müügiks. 

Valimisseadus ja erakondade rahastamine soosivad sellist lähenemist.

Inflatsioon teeb valitsejate elu mõnusaks, rahva olukorra aga sandimaks

Hinnatõusu poolest on Eesti esirinnas. 

Riigikassa täitumine paneb valitsejad muigama, üksteisele tinglikult ordeneid rinda riputama. Seda, et riigikassa täitub suuresti hinnatõusust, mitte majanduse reaalkasvust, valitsejad arvatavasti ei teadvustata. 

Inflatsioon teeb valitsejate elu mõnusaks, rahva olukorra aga sandimaks. 

Kopsakas riigieelarve on valitsejate teene, kuid see ei tulene majanduse ergutamisest ega valitsemiskulude kokkuhoiust, vaid maksukeskkonna vahendusel hinnatõusu õhutamisest ja elanikele suuremate kohustuste panemisest.

ÕL: Statistikaameti andmetel jõudis tänavu I kvartalis Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP), kus on arvestatud ka hinnamõjudega, 2006. aasta II kvartali tasemele.

Võrreldes majanduslanguse eelse ajaga oli sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKP selle aasta I kvartalis jooksevhindades arvutatuna tõusnud 2008. aasta I-II kvartali tasemele ja SKP, kus on hinnamõjudega arvestatud, ligikaudu 2006. aasta II kvartali tasemele.

Täpsustatud andmetel kasvas Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2012. aasta I kvartalis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 3,6 protsenti. Majanduskasv aeglustus teist kvartalit järjest.

http://www.ohtuleht.ee/480156

Klugmani maailmavaate ja tegemiste lahkamine näitab matslust, kinnitab teemas orienteerimatust

Arutlused peaksid toimuma teema, mitte isikuomaduste ümber. Maarjamaa võimuladvik arvab teisiti.

Minul on EV presidendi, rahandusministri ja teiste asjameeste majandusteadlase halvustamise pärast piinlik. Klugmani maailmavaate ja tegemiste lahkamine näitab matslust, kinnitab väärikuse ründajate teemas orienteerimatust.

Enamus ameeriklasi ei teagi, mis imeloom see Eesti on. Arvata, et tuhkatriinule tehakse liiga, pole põhjust.

Sisemajanduse kogutoodangutega hämamistel pole piire. Kogutoodangutel on aga ka kvaliteet, seda ei teadvustata.

Eesti on läbikukkuja. Seda tuleb ka tunnistada. Vastasel korral asjad paremuse poole liigu. 

Klugman sõnum seisnes selles, et Eesti majanduskasv on nelja-aasta tagusest madalam. Matemaatikas orienteeruvad teavad, et kahekohalise languse tasa teenimiseks (praeguse tempo juures) kulub palju aega. Kohalikud tarkpead võrdlevad majanduskavu suvalise võrdlusbaasiga (madalama majanduskasvuga aegadega). Harrastavad enese ja teiste petmist. 

Võrdlusbaasiks kasutatakse tippusid, mitte suvalisi verstaposte. Vastasel korral poleks globaalse majanduskasvuga probleemi – kõikide majanduskasvud oleksid tõusutrendis. 

Rahandusminister põhjendab kaugemate aegade kasutamist buumist tulenevate aegade elimineerimisega. Perioodi ei saa aga olematuks teha. Rahandusminister võiks teadvustada, et buumi ei tekitanud pangad, vaid Eesti valitsus, kes 26 protsendise aastase riigieelarvekulude kasvatamisega ja ulmejuttudega (viie jõukama riigi hulka jõudmine jmt) innustas ka teisi tulevaste perioodide arvel tarbima. 

Teema arutluses pole oluline Klugman, vaid see, et Eesti majanduskasv on nelja aastases perioodis negatiivne. Saksamaa, Soome, Rootsi ja teiste riikide ühe protsendine majanduskasv on Eesti 4 protsendisest parem tulemus. Majanduskasvud on neil stabiilsemad, nominaalis tulem kopsakam. 

Eesti võimuladvik pasundab oma tublidusest ja tarmukusest. paljud Eestimaa lapsed lähevad aga tühja kõhuga voodisse. Olukorra normaliseerimise asemel lahatakse Nobeli preemia laureaadi isikuomadusi ja ülbitsetakse, president ropendab. Sellise seltskonna hulgas on mul piinlik olla eestlane.

Eestit pole põhjust eeskujuks tuua

Äripäev: Kui kõik Euroopa riigid oleksid niimoodi majandanud nagu Eesti, siis Euroopa ei oleks täna sellises situatsioonis nagu ta on, lisas Addinol Lube Oili juht ja osanik Georg Wildegger.

 http://www.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=8dde76ee-0f64-4ed0-921d-64f663215efe

Kui kõik Euroopa riigid majandaksin nii nagu Eesti, siis oleks Euroopa täis kerjuseid. Need aga, kelle kael kannaks, põgeneksid ookeani taha toimetama. Õnneks see nii ei ole.

Eesti majandus toimib paljuski abidel ja monopoolsusel, pealegi veel tõmblevas seaduskeskkonnas. 

Üle kümnendiku Eesti jaemüügist tarbivad soomlased, kohalikud pingutavad, et toasooja ja leiva eest maksta. 2012. aasta uuringuandmetel toimetab üksnes Tallinnas 1225 kodutut (sh hulgas 183 last). Tõenäoliselt on nende arv veelgi suurem, kõiki kokku ju ei loe.

Leidub aga neid, kes Eestit teistele eeskujuks toovad. Eestlaste sotsiaalsed tagatised on põhjanaabritest seitse korda kesisemad. Neil on mille arvelt rasketel aegadel kokku hoida, eestlaste reserv on null. 

Arvata, et globaalne heaolulangus pöördub kohe kasvule, on enesepetmine. Kasv on niigi kestnud igaviku. Igiliikureid aga ei eksisteeri.

Parteilastest parasiitidega pole vaja hirmutada

Eesti Päevaleht:

Nii kehva olukorda pole vist olnudki, arutavad riigikogu liikmed kohvikus omavahel ja tavapärasest vaiksema häälega. Jutt õige, ent kas kõva häälega väljaütlemist takistab lootus, et äkki läheb lihtsalt mööda? Ehk keskenduvad inimesed edaspidi Pärnu ranna külastusrekorditele, need ju kohe tulemas?  Peaprokurör Norman Aas võrdles korruptsioonisüüdistusest läbiimbunud õhustikku „Puhaste käte operatsiooniga” Itaalias, mis lõppes nelja erakonna kadumisega poliitmaastikult. 

Võimuerakonna esindaja: Kui erakonnad ei muutu, tulevad uued erakonnad. Võimalik, et hullemad.

http://www.epl.ee/news/arvamus/liisa-pakosta-kui-erakonnad-ei-muutu-tulevad-uued-erakonnad-voimalik-et-hullemad.d?id=64494710

Millise ühiskonnakorraldusega riigis me elame, kui hullude erakondade arvamusliidrid hirmutavad rahvast veelgi hullemaga? 

Parteilastest parasiitidega pole vaja hirmutada. Põhiseadusest tulenevast võib rahvas ka selja sirgu ajada ja ühisvahendite maiad puugid võimukoridoridest minema peksta. 

Ei tasu arvata, et eestlased pole õigluse jalule seadmiseks võimelised. Usutav pole see, et ülbikute valetamisega, varastamisega ja röövimisega lepitakse lõpmatuseni.

Viinaturiste ei pruugi kauaks jätkuda

Soomlaste ostud moodustavad üle kümnendiku Eesti jaemüügist. Suur osa tuleb alkoholimüügist. Alkoholi maksustamine Eestis igal aastal kasvab (5% aastas), viinaturiste ei pruugi enam kauaks jätkuda. DF majandus:

Soome majandusajakiri Taloussanomat kirjutab, et Tallinna taskukohasus on illusioon, kui võtta võrdluseks vaid kohapeal müüdava viina ja õlle hind ning Eesti pealinna tuurile tulevad turistid peaksid vaatama kaugematesse ja soodsamatesse Euroopa linnadesse, nagu Varssav, Berliin või Vilnius.

Euroopa 11 linna alkoholihinna võrdlus
Hinnad on antud eurodes

Linn	6-pakk õlut	Poolene kohalik viin	Absoult Vodka 0,7	Kokku
Varssav	3	5,29	10,35	18,64
Vilnius	3,48	5,07	13,9	22,45
Berliin	3,24	6,42	13,39	23,15
Praha	5,34	6,05	14,99	26,38
Amsterdam	3,78	8,49	15,99	28,26
Tallinn	5,22	6,99	16,55	28,76
Riia	5,94	5,96	17,21	29,11
Kopenhagen	13,56	10,47	16,13	40,16
London	10,74	13,22	18,04	42,00
Stockholm	7,86	15,2	26,91	49,97
Helsinki	13,2	15,57	21,8	50,57

Allikas: TNS Emor

Närviline elukeskkond ei meelita koju

Eesti Päevaleht kirjutab: Eestisse naasmist takistavad esmajärjekorras pisiasjad.

http://www.epl.ee/news/arvamus/kulli-riin-tigasson-eestisse-naasmist-takistavad-esmajarjekorras-pisiasjad.d?id=64489132

Eestisse tagasitulekut takistavad ka suured asjad. Tagasi tullakse üksnes nostalgiast või lähedaste pärast.

Nõustun väitega, et närviline elukeskkond ei meelita koju. Vähem olulised pole aga raskused meelepärase töö leidmisel. Erasektoris on valikuvõimalused kasinad, suurima tööandja (riigisektor) uks aga suletud. Palgad on nirud, karjääriredel lühike. Ettevõtted on väikesed, väljakutsed peituvad vaid ületundides ja mõne lisaeuro teenimises. Riigisektoris on karjääriredel küll pikem, kuid sellele ronimiseks ei piisa haridusest, kogemustest ja tahtest. Oluline on suhe võtmeisikutega. Presidendi pojal polnud huvitava väljakutse leidmine keeruline.

Eestis ei tulene ametikohtadele korraldatavad konkursid vajadusest, vaid seadusest. Lehed on täis töökuulutusi, sõelale jääjad aga teada. Konkursid on formaalsed.

Formaalsed konkursid vajaksid välja juurimist. Vastasel korral jäävadki Eestis elukeskkonda korraldama madalalaubalised, kelle väljakutseks on ühisraha eest reisimine, villade, muruniidukite ja muude vidinate soetamine.

Eestist on loodud tegelikkusest erinev kuvand. Sellest ka probleemid ja juhitamatud protsessid. Räägime demokraatiast, harrastame aga diktaati, kutsume eestlasi koju, teeme kõik selleks, et nad ei tuleks. 

Eestist tuleks luua inimväärne elukeskkond kohalikele eestlastele, siis hakkavad ka väliseestlased koju naasma. „Talendid koju“ programmi teostamine eeldab põgenike voo peatamist. Eestist ei põgene ju üksnes arstid ja õed, põgenevad kõik, kellel võimalus.

Tehku erakonnad mida tahavad, jätku aga ühisvahendid rahule

Kas ei ole kummaline - raha eraldajad (erakondade võtmeisikud otsustavad, kellele raha anda) on ka selle kasutajad.

Eestis on ühiskonnas toodetud ressursside ümberjagamisega mindud liiale. Liiga palju on asjamehi, kes parasiteerivad teiste arvel. Ministeeriumid, ametid, ametkonnad, omavalitsused, sihtasutused ja mitmed teised institutsioonid vohavad pahaloomulise kasvajana ühiskonna produktiivsetesse kudedesse, nõrgestavad kogukonna elujõulisust.

Parasiitidega võitlemise asemel arutleme aga selle üle, kuidas erakondi paremini rahastada. Erakondi tuleb rahastada, teised vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Sellise lähenemisega jäävadki eestlased majandusühenduse kerjusrahvaks.

Kerjusrahva staatusest vabanemiseks tuleb põlvilt püsti tõusta, selg sigu ajada ja öelda, et tehku erakonnad oma raha eest mida tahavad, ühisvahendid aga jätku rahule.

Erakonnad on kodanikuühendused. Kodanikuühendused toimivad aga liikmemaksudest ja tulust, mida oma tegevusega teenitakse. Erakondadele tulubaasi tagamine pole põhjendatud. Kas ei ole kummaline - raha eraldajad (erakondade võtmeisikud otsustavad, kellele raha anda) on ka selle kasutajad. Tegemist on pesuehtsa korruptsiooni ja vargusega.

Erakondade rahastamisskandaal peatas küll hetkeks MSA (maailmavaate sihtasutus) nimelise rahakantimisskeemi, kuid ega see teostamata jää. Raha on eraldatud. Rahapesumeistrite ahnusel pole aga piire.

Asju tuleks õigete nimedega nimetada. Ühiskassast erakondadele raha eraldamine on lihtlabane vargus. Loll on see, kes raha saamiseks põhjendust ei leia.

Tuletatud neljakordne "keskmine" töötasu (lisatasudega enamgi veel), kuluhüvitised, külluslik pension ja teised üksnes valitutele kättesaadavad hüved, sissetulekud nõukogudest, ühisvahendite arvelt valikulised sihtasutuste ja mittetulundusühingute finantseerimised, võrdsustuvad kodanike tagant varastamisega.

Poliitiline kultuuritus on teinud Eesti elukeskkonnast põrgu. Eliit on eraldunud massidest seadusetõketega, levitab ebaadekvaatset informatsiooni. JOKK võimaldab toimetada, teiste arvelt kukrut täita. Asi polekski nii hull, kui rajatud kaitsemüürist annaks läbi närida. See pole aga lihtne, kuna paljud kodanikud on sõltuvusahelais. Paljude leibkondade sissetulek sõltub poliitikute tujudest. Ümberjagatavast rahast toitujate arv on paisunud suureks. Isegi edukus ettevõtluses sõltub toetustest ja riigihangetest.

Eestlaste reaalsissetulekud on häbiväärsed. Poliitiline eliit uhkustab aga statistilise võltskusega, imetleb üksikuid indikaatoreid. Eestlased tasuvad kõrgemat omaosalust ravikuludelt, maksavad teistest kõrgemat obrokit (reaalne maksukoormus) võimuladvikule. Vastu saadakse poliitiline ülbus ja vähemväärtuslik sotsiaalne tagatis. Konkurentsivõimelist pensioni saab üksnes poliitiline eliit. Riiklik töötu abiraha, lapsetoetused ja toimetulekutoetused on allapoole igasugust arvestust.

Elustandardid Eestis on julmad. Paljud käivad toidupoolise pärast piiri taga tööl. Poliitiline eliit elab aga külluslikku elu, reisib mööda maailma, koormab ühiskassat oma kapriisidega. Võigas! Kas nad ka ise seda taipavad, pole kindel? Statistilised arvud võimaldavad ju tegelikkust moonutada, näidata elu-olu paremana kui see tegelikult on.