Vaimne kannibalism

Otsustusprotsessid võimaldavad vastandumist õhutada, võimaldavad ka pehmendada. Vastandumine teeb kogukonnad nõrgaks, ühtsus tugevaks. 

Paljud probleemid tulenevad otsustusprotsessist, sellest et igaüks oma joru ajab. Otsused Eestis põhinevad tühise seltskonna soovidel, vastutama peavad kõik. Õigused ja kohustused ühiskonnas pole proportsioonis, tulemuslikkuse hindamisel tugineme aga suvalistele mõõdikutele. Tühise seltskonna arvates läheb hästi, ülejäänud kitkuvad rahulolematusest karvu.

Ebaselgus ei võimalda ühisseisukohtadeni jõuda. Ühegi reformiga (peale rahareformi) pole Eestis lõpusirgeni jõutud. Toimub vaid tõmblemine ja vee sogasemaks ajamine. Reformideta kriise aga ei murra.

Teistsuguste reeglite järgi ei toimu arutelud ka väiksemates seltskondades. Facebook koosneb küll sõpruskondadest, kuid ka neis toimuvad arutelud pole süljepursetest ja solvumistest vabad. Meedia kommentaariruumist ei tasu rääkidagi, nende lugemisel jääb mulje, et Eestis elavad vaid kannibalid. 

Seisukohti tuleb eestlastel kui laudu saeveskist, igaüks tahab, et vaid tema oma peale jääks. See tuleneb sellest, et paigas pole (üheselt mõistetavad ja kõikide poolt aktsepteeritud) reeglid. Ühisseisukohtade kujundamisel tuleks kõigepealt paika panna reeglid, alles seejärel arutelude juurde asuda.

Eestlaste kogukond on väikesearvuline, see pole aga puudus, vaid voorus. Eduks ei piisa jõust, olulisem on väledus, nupukus, selgus reeglites.

Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis. Väljapääsu otsimise asemel sikutame rebenenud tekki enda peale. See on ka põhjuseks, miks arutelud muutuvad vaidlusteks, need omakorda riiuks. Kaos kasutab segadust - pureb ühiskonda üha võimsamate kihvadega.

Otsustusmehhanismi kaasajastamata jäävadki domineerima valed otsused. Sellistes tingimustes tulebki tegelikkust testsugusena kajastada, muidu naerdakse meid välja. Tarmukas pööraks otsustusmehhanismi asendisse, mis ei võimaldaks seisukohti grupeerida „valedeks“ ja „õigeteks“, tagaks ühisnimetajal põhineva tulemi. Väide, et see pole võimalik, on lambist võetud. Tegemist on ju lähenemisega, millest oleme unistanud. Seda nimetatakse Demokraatiaks!

Pole õige, et teiste nimel langetavad otsuseid need, keda on otsustusnuppude juurde viinud pettus. Pole isegi vahet, kas selleks tuli üksnes otsustajatele (võimuladvikule) pugeda või tuli panustada ka teistesse petuskeemidesse. Petised pole usaldusväärsed, pole nad ka kompetentsed.

Eesti valimissüsteem ei soosi esindusdemokraatiat, sellest ka pinged, mis riigikogus vormistatud otsustega kaasnevad. Kuna Riigikogu koosseisu pääsevad vaid võimuladvikutele lojaalsed inimesed, siis esindusdemokraatia ei toimi.

Eesti valimissüsteemi fenomen ei põhine isikutel, vaid positsioonil valimisnimekirjades. Erandid välja arvates jaguneb häälesaak kolme esinumbri vahel, olenemata seejuures isikutest, kes nad ka ei oleks. Valimissüsteem peaks looma võrdsed võimalused kõikidele kandidaatidele, valituks osutumine ei peaks sõltuma nimekirjalisest eelistusest, finantsvõimekusest ega poliitilise eliidi tahtest.

 
Valimissüsteemi muutmata pole vahet, kes Toompeal istuvad, valedest otsustest pole pääsu. Kõikidele arusaadavad reeglid ja enamuse tahet järgivad otsused teevad ühtseks. Demokraatiat pole vaja karta, vaid austada. Vaimne kannibalism hävitab.