Vaesus paneb sõltuvusahelaisse

Pole mõnus tunne olla sellise riigi kodanik, kus valitud sõidavad soodsalt saadud Volvodega, tegelevad elamislubade äriga, rahapesuga ja muu analoogse jamaga.

Räägitakse vabast Eestist, enamus eestlastest on aga ahelais. Vaesus paneb sõltuvusahelaisse. 

Piskust ilma jäämine tähendab Eestis kodutus, nälga ja häbi. Sotsiaalne turvalisus on ju riigis olematu.

Ühiskatla ümber askeldajad eristuvad ahnuse poolest. Igale normaalsele inimesele tooks kaasmaalaste täbar olukord pisarad silma, neile jääb ikka väheks. Isegi sõiduauto soetamise eest ei olda valmis välja käima tavakodanikega võrdset hinda. 

Elukeskkond Eestis on võrreldav džungliga, kus ellu jäämiseks tuleb teine nahka pista. Eesti valimisseadus ei paku kodanikele varjupaika, võimaldab valitutel teha ühiskonnas laastamistööd. Sellest ka eestlaste vaesus. 

Pole üldsegi ime, et Eestist jalga lastakse. Oleks see taskukohane, laseksid kõik jalga.

Minu jaoks paistab kummalisena, kui valitud, kes hinge tõmbamata riigikassat õhemaks närivad, tõstavad ühiskonnaliikmete maksukoormust, ise aga nende maksmisest ära nihverdavad.

Sõiduauto soetamisel maksavad tavakodanikud 20 protsenti käibemaksu. Kuna riigikogulased ostavad autosid kolmandiku võrra odavamalt, siis tasuvad nemad kõigest 14 protsenti. Ma ei imestaks, kui ei tasuta sedagi. Kirjutavad sõiduvahendi mõne firma nimele, nõuavad käibemaksu tagasi. Teatavasti käibemaksu kohuslasest juriidiline isik saab käibemaksu maksuametilt tagasi. Uuriv ajakirjandus võiks asja uurida, usun et oleks mida paljastada.

Käibemaksu maksmisest hoidumise kõrval ei tasu otsustajad makse ka kogu sissetulekult. Mida kõrgemaks kuluhüvitisi kasvatatakse, seda enam jääb kätte. 30 protsenti riigikassast saadavast tulust võetakse maksuvabalt.

On olemas ütlemine, et käitu minu tegude, mitte sõnade järgi. Kalevipojad eristuvad laias maailmas mustade tempude poolest. Pole ka ime – vassimine, valetamine ja varastamine on riigiisadelt saadud pärand.