Mida pikem riigikogulaste puhkus, seda kasulikum ühiskonnale

Liisa Pakosta saadikute pikast suvepuhkusest: riigikogu kevadine istungjärk võiks kesta kauem.

Olen vastupidisel seisukohal. Mida pikem riigikogulaste puhkus, seda kasulikum ühiskonnale. Tasuda tuleb siis vaid palgarahasid ja kuluhüvitisi, kaudsete kulutuste (abipersonal, elekter, kommunikatsioonikulu jmt) arvelt annab aga kokku hoida.

Riigikogust on aastatega saanud tarbetu ja kulukas institutsioon ühiskonnas, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega. Tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus. Valimisseadus ei võimalda võimude lahususel toimida.

Igat seisukohta annab põhjendada. Annab ka seda, et Eestis praktiseeritakse demokraatiat, ja et riigikogulaste panus on demokraatiale vajalik. Meie valimisseaduse juures pole vahet, kas otsusnuppudele vajutab kümme või sada inimest, tulemus jääb samaks. Nuppudele vajutajad esindavad iseennast, mitte sotsiaalseid rühmitusi. 

Kakskümmend aastat on riikluse taastamisest möödas, seaduseveskite “möldrite” arvuline komplekteeritus on endine. Täidetakse väikese seltskonna tellimusi, tarbitakse kehvikute arvel rikkalikke hüvesid. Arutelusid ühiskonnas ei korraldata. Elanikkonda hoitakse infosulus, nende seisukohtadega manipuleeritakse, otsustel lastakse sündida kitsas ringis.

Riigikogulastelt ei tuleks nõuda tühja töö tegemist. Selle asemel tuleks nende puhkust pikendada, võimaldada süümepiinadeta elu nautida. Puhaku nad rahus, peaasi, et ei õhuta kaost ühiskonnas. Niigi on raske mõista, mis ühiskonnas toimub, kunagised väärtushinnangud on suudetud peapeale pöörata.

Elu on näidanud, et need, kes oodatud muudatusi peaksid ellu viima, seda ei tee. Rõhuasetus on pandud võimule ja isiklikule heaolule, mitte demokraatiale ja ühise elukeskkonna parandamisele. Ettepanekuid võib esitada palju tahes, kuid kui need ei meeldi üksikutele, siis neid ei teostata. Odavam on lasta neil oma tahtmisi tegutseda või siis leppimatust ühisrindena demonstreerida. Viimane õnnestuks aga vaid siis, kui massidel on ühine eemärk. Kui igaüks oma joru ajab, siis on see vaid vesi diktatuurile. 

Küsimus on selles: kas me tahame, et keegi meie eest otsuseid langetab, või tahame ka ise sõna sekka öelda. Kui tahame esimest, siis tuleb olukorraga leppida.

Olen seisukohal, et üksikut gruppide (nt õpetajad) palkade või toetuste tõstmised on antud olukorras ebaoluline, kuna see ei liida, vaid vastandab meid. Leida tuleks see, mis liidaks. Otsuste langetamisesse lähenemine võiks üks selliseid olla.