Reeglite ületootmine takistab ilmselgelt paindlikku tegutsemist

Riigikontrolöri hinnangul ei tule liigne ühiskonna reguleeritus kasuks, reeglite ületootmine takistab ilmselgelt paindlikku tegutsemist.

Üle kahekümne aasta on riikluse taastamisest möödas, seaduseveskid jahvatavat aga edasi. Isegi “möldrite” arvuline komplekteeritus pole vähenenud. Nüüd pühendutakse parandustele. Seadusi muudetakse kergekäeliselt, sageli põhjendamatult. Inimesed ei jõua kohaneda veel muudetud seadusegagi, kui seda jälle muudetakse.

Seadusetekstid on keerulised. Neid kirjutatakse tavainimesele mõistetamatus keeles.

Paistab, et seadusi kirjutatakse advokaatidele, kes neist elatuvad, mitte elanikele. Eeldab ju seaduste järgimine nende tundmist, nendes orienteerumist.

Seadusloome tõestab valitute eksistentsi. Valitsus, 101 valitut ja riigilaekast elatuvad erakonnad esitavad võidu eelnõusid, tõestavad sellega oma eksistentsi ja rahastamist ühiskonnas.

Aeg oleks seaduste muutmistele ja parandamistele piir panna, neid ei tohiks lubada kergekäeliselt teha. Mis kasu on seadusest, mida ei tunta, mida ei järgita või mis tekitavad kaose? Reeglid kinnistuvad tavade ja harjumustega, mitte Riigi Teatajas avaldamisega. Ühiskonnaliikmed on muutunud käskude, keeldude, lõivude, sanktsioonide ja teiste riiklikele juhiste muutmise suhtes allergiliseks. Ühiskond on ülereguleeritud – seadusesätteid ja määrusi on liiast, need on raskesti hoomatavad, muutuvad sageli. Seadustega “mängimist” soosib heakskiidu saamise lihtsus. Koalitsioonis olek tähendab automaatselt rohelist tuld otsustamispuldis.

Arutelusid ühiskonnas ei toimu. Elanikkonda hoitakse infosulus, nende seisukohtadega manipuleeritakse, otsuseid langetatakse kitsas ringis.

Iga muudatusega kaasneb (suurem või väiksem) kaos. Varasem seadusehaav jõuab vaevu armistuda, kui seaduseparandusega tekitatakse uus. See on ka põhjus, miks klassikaline (majandustegevusel põhinev) ettevõtlus on taandarengus, miks töötus on kõrge, halduskorraldus pole usaldusväärne. Mängu ajal reegleid ei muudeta. See kaotab mänguilu, vähendab kindlustunnet ja entusiasmi. Ühiskond lämbub reeglite keerukusest.

Eelnõusid kirjutavad küll professionaalid vormistamises, kuid eluvõõrad nende toimimises. Sellised ühiskonnareeglid ei taga soovitud tulemusi – tekitavad segadust, pärsivad soovitud arenguid. Mõistetamatu ja ebastabiilne seaduskeskkond soosib negatiivseid tendentse.

Seadusloomele tuleks madalam käik sisse panna, veelgi parem, mõneks ajaks käsipidur peale tõmmata. Kaaluda võiks ühiskonnas toimivate reeglitele komplektse, poliitikutest sõltumatu auditeerimise algatamist. See aitaks taastada usalduse riigi vastu, tekitada kindlustunde kodanikes ja investorites.

Jonathan Swift on öelnud: “Seadused on nagu ämblikuvõrgud, mis püüavad pisikesi kärbseid, aga lasevad herilastel ja vaablastel end lahti rebida.”