Memokraat: Poliitiline
ruum on Eestis kahanenud murettekitavalt väikeseks. Enamgi veel – „poliitika“
mõiste ise on sisust tühjaks voolamas. Avalikkuses taandatakse poliitika üha
enam parteilisele kemplusele Riigikogus või Eesti edusammudele rahvusvahelistes
organisatsioonides. Mõistagi pole olemas üldkehtivat poliitika definitsiooni,
ent Aristotelesest alates viitab see mõiste eeskätt inimeste ühiselu üldisele
korraldamisele. Poliitika reguleerib meie elu avalikus sfääris
maailmavaatelistest põhimõtetest lähtuvalt; poliitika puutub seega meisse
kõigisse ja on meie kõigi ühine asi. Paraku paistab Eestis levivat üks teine
arusaam poliitikast, mille sõnastas kunagi irooniliselt prantsuse kirjanik Paul
Valéry: “Poliitika on kunst hoida inimesi eemal asjadest, mis neid otseselt
puudutavad”.
Tagajärgede lahkamine on aja raiskamine, Eesti poliitiline
kultuuritus on kodanikele teada. Ma pole kindel, et teadvustatakse ka
põhjuseid. Need peituvad poliitiliste otsuste langetajate hulka saamise
mehhanismis.
Kui kõrgeima esinduskoja isikkoosseisu määravad parteibürood, kes
otsustavad valimisnimikirjade järjestuse ja rahade kasutamise üle, siis ei
saagi asjad teisiti käia. Kuuluks riigikogu isikkoosseisu komplekteerimine
valimistel osalejate kompetentsi, oleks poliitiline kultuur ka inimlikum.
Põhimõttelisi muudatusi tegemata jääb ka tulevikus võim Eestis kuuluma
parteibüroodele, kes oma tahte järgi riigikogu käetõstjatest komplekteerivad.
Ega siis asjata ei nimeta rahvas riigikogu kummitempliks - otsuseid langetavad
ühed, nuppudele vajutavad teised.
Valimisnimekirjade järjestus ja ajupesuks saadavad hiigelsummad teevad
valimised mõttetuks. Valijad saavad kaasa rääkida küll erakondade jõuvahekorra
selgitamises, kuid isikkoosseisu panevad paika partebürood. Protseduuri ei saa
valimisteks nimetada. Valimisseadus teenib
võimuladviku huve, vormistab nende tahet.
No comments:
Post a Comment