Tuesday, June 19, 2012

Valimisseadus teenib võimuladviku huve



Memokraat: Poliitiline ruum on Eestis kahanenud murettekitavalt väikeseks. Enamgi veel – „poliitika“ mõiste ise on sisust tühjaks voolamas. Avalikkuses taandatakse poliitika üha enam parteilisele kemplusele Riigikogus või Eesti edusammudele rahvusvahelistes organisatsioonides. Mõistagi pole olemas üldkehtivat poliitika definitsiooni, ent Aristotelesest alates viitab see mõiste eeskätt inimeste ühiselu üldisele korraldamisele. Poliitika reguleerib meie elu avalikus sfääris maailmavaatelistest põhimõtetest lähtuvalt; poliitika puutub seega meisse kõigisse ja on meie kõigi ühine asi. Paraku paistab Eestis levivat üks teine arusaam poliitikast, mille sõnastas kunagi irooniliselt prantsuse kirjanik Paul Valéry: “Poliitika on kunst hoida inimesi eemal asjadest, mis neid otseselt puudutavad”.

Tagajärgede lahkamine on aja raiskamine, Eesti poliitiline kultuuritus on kodanikele teada. Ma pole kindel, et teadvustatakse ka põhjuseid. Need peituvad poliitiliste otsuste langetajate hulka saamise mehhanismis.

Kui kõrgeima esinduskoja isikkoosseisu määravad parteibürood, kes otsustavad valimisnimikirjade järjestuse ja rahade kasutamise üle, siis ei saagi asjad teisiti käia. Kuuluks riigikogu isikkoosseisu komplekteerimine valimistel osalejate kompetentsi, oleks poliitiline kultuur ka inimlikum.

Põhimõttelisi muudatusi tegemata jääb ka tulevikus võim Eestis kuuluma parteibüroodele, kes oma tahte järgi riigikogu käetõstjatest komplekteerivad. Ega siis asjata ei nimeta rahvas riigikogu kummitempliks - otsuseid langetavad ühed, nuppudele vajutavad teised.

Valimisnimekirjade järjestus ja ajupesuks saadavad hiigelsummad teevad valimised mõttetuks. Valijad saavad kaasa rääkida küll erakondade jõuvahekorra selgitamises, kuid isikkoosseisu panevad paika partebürood. Protseduuri ei saa valimisteks nimetada. Valimisseadus teenib võimuladviku huve, vormistab nende tahet.

No comments:

Post a Comment