Kas ei ole kummaline - raha
eraldajad (erakondade võtmeisikud otsustavad, kellele raha anda) on ka selle
kasutajad.
Eestis on ühiskonnas toodetud
ressursside ümberjagamisega mindud liiale. Liiga palju on asjamehi, kes
parasiteerivad teiste arvel. Ministeeriumid, ametid, ametkonnad, omavalitsused,
sihtasutused ja mitmed teised institutsioonid vohavad pahaloomulise kasvajana
ühiskonna produktiivsetesse kudedesse, nõrgestavad kogukonna elujõulisust.
Parasiitidega võitlemise asemel arutleme aga selle üle, kuidas erakondi paremini rahastada. Erakondi tuleb rahastada, teised vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Sellise lähenemisega jäävadki eestlased majandusühenduse kerjusrahvaks.
Kerjusrahva staatusest vabanemiseks tuleb põlvilt püsti tõusta, selg sigu ajada ja öelda, et tehku erakonnad oma raha eest mida tahavad, ühisvahendid aga jätku rahule.
Erakonnad on kodanikuühendused. Kodanikuühendused toimivad aga liikmemaksudest ja tulust, mida oma tegevusega teenitakse. Erakondadele tulubaasi tagamine pole põhjendatud. Kas ei ole kummaline - raha eraldajad (erakondade võtmeisikud otsustavad, kellele raha anda) on ka selle kasutajad. Tegemist on pesuehtsa korruptsiooni ja vargusega.
Erakondade rahastamisskandaal peatas küll hetkeks MSA (maailmavaate sihtasutus) nimelise rahakantimisskeemi, kuid ega see teostamata jää. Raha on eraldatud. Rahapesumeistrite ahnusel pole aga piire.
Asju tuleks õigete nimedega nimetada. Ühiskassast erakondadele raha eraldamine on lihtlabane vargus. Loll on see, kes raha saamiseks põhjendust ei leia.
Tuletatud neljakordne "keskmine" töötasu (lisatasudega enamgi veel), kuluhüvitised, külluslik pension ja teised üksnes valitutele kättesaadavad hüved, sissetulekud nõukogudest, ühisvahendite arvelt valikulised sihtasutuste ja mittetulundusühingute finantseerimised, võrdsustuvad kodanike tagant varastamisega.
Poliitiline kultuuritus on teinud Eesti elukeskkonnast põrgu. Eliit on eraldunud massidest seadusetõketega, levitab ebaadekvaatset informatsiooni. JOKK võimaldab toimetada, teiste arvelt kukrut täita. Asi polekski nii hull, kui rajatud kaitsemüürist annaks läbi närida. See pole aga lihtne, kuna paljud kodanikud on sõltuvusahelais. Paljude leibkondade sissetulek sõltub poliitikute tujudest. Ümberjagatavast rahast toitujate arv on paisunud suureks. Isegi edukus ettevõtluses sõltub toetustest ja riigihangetest.
Eestlaste reaalsissetulekud on häbiväärsed. Poliitiline eliit uhkustab aga statistilise võltskusega, imetleb üksikuid indikaatoreid. Eestlased tasuvad kõrgemat omaosalust ravikuludelt, maksavad teistest kõrgemat obrokit (reaalne maksukoormus) võimuladvikule. Vastu saadakse poliitiline ülbus ja vähemväärtuslik sotsiaalne tagatis. Konkurentsivõimelist pensioni saab üksnes poliitiline eliit. Riiklik töötu abiraha, lapsetoetused ja toimetulekutoetused on allapoole igasugust arvestust.
Elustandardid Eestis on julmad. Paljud käivad toidupoolise pärast piiri taga tööl. Poliitiline eliit elab aga külluslikku elu, reisib mööda maailma, koormab ühiskassat oma kapriisidega. Võigas! Kas nad ka ise seda taipavad, pole kindel? Statistilised arvud võimaldavad ju tegelikkust moonutada, näidata elu-olu paremana kui see tegelikult on.
Parasiitidega võitlemise asemel arutleme aga selle üle, kuidas erakondi paremini rahastada. Erakondi tuleb rahastada, teised vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Sellise lähenemisega jäävadki eestlased majandusühenduse kerjusrahvaks.
Kerjusrahva staatusest vabanemiseks tuleb põlvilt püsti tõusta, selg sigu ajada ja öelda, et tehku erakonnad oma raha eest mida tahavad, ühisvahendid aga jätku rahule.
Erakonnad on kodanikuühendused. Kodanikuühendused toimivad aga liikmemaksudest ja tulust, mida oma tegevusega teenitakse. Erakondadele tulubaasi tagamine pole põhjendatud. Kas ei ole kummaline - raha eraldajad (erakondade võtmeisikud otsustavad, kellele raha anda) on ka selle kasutajad. Tegemist on pesuehtsa korruptsiooni ja vargusega.
Erakondade rahastamisskandaal peatas küll hetkeks MSA (maailmavaate sihtasutus) nimelise rahakantimisskeemi, kuid ega see teostamata jää. Raha on eraldatud. Rahapesumeistrite ahnusel pole aga piire.
Asju tuleks õigete nimedega nimetada. Ühiskassast erakondadele raha eraldamine on lihtlabane vargus. Loll on see, kes raha saamiseks põhjendust ei leia.
Tuletatud neljakordne "keskmine" töötasu (lisatasudega enamgi veel), kuluhüvitised, külluslik pension ja teised üksnes valitutele kättesaadavad hüved, sissetulekud nõukogudest, ühisvahendite arvelt valikulised sihtasutuste ja mittetulundusühingute finantseerimised, võrdsustuvad kodanike tagant varastamisega.
Poliitiline kultuuritus on teinud Eesti elukeskkonnast põrgu. Eliit on eraldunud massidest seadusetõketega, levitab ebaadekvaatset informatsiooni. JOKK võimaldab toimetada, teiste arvelt kukrut täita. Asi polekski nii hull, kui rajatud kaitsemüürist annaks läbi närida. See pole aga lihtne, kuna paljud kodanikud on sõltuvusahelais. Paljude leibkondade sissetulek sõltub poliitikute tujudest. Ümberjagatavast rahast toitujate arv on paisunud suureks. Isegi edukus ettevõtluses sõltub toetustest ja riigihangetest.
Eestlaste reaalsissetulekud on häbiväärsed. Poliitiline eliit uhkustab aga statistilise võltskusega, imetleb üksikuid indikaatoreid. Eestlased tasuvad kõrgemat omaosalust ravikuludelt, maksavad teistest kõrgemat obrokit (reaalne maksukoormus) võimuladvikule. Vastu saadakse poliitiline ülbus ja vähemväärtuslik sotsiaalne tagatis. Konkurentsivõimelist pensioni saab üksnes poliitiline eliit. Riiklik töötu abiraha, lapsetoetused ja toimetulekutoetused on allapoole igasugust arvestust.
Elustandardid Eestis on julmad. Paljud käivad toidupoolise pärast piiri taga tööl. Poliitiline eliit elab aga külluslikku elu, reisib mööda maailma, koormab ühiskassat oma kapriisidega. Võigas! Kas nad ka ise seda taipavad, pole kindel? Statistilised arvud võimaldavad ju tegelikkust moonutada, näidata elu-olu paremana kui see tegelikult on.
No comments:
Post a Comment