Esimeses kvartalis oli
palgakasv seitse protsenti. Eesti Pank peab kiiret palgakasvu
riskiks, kuna see avaldab survet inflatsiooni kiirenemisele.
Eestlastel on raske Eesti Panga
seisukohaga nõustuda (palgad on ju teistega võrreldes tühised), kuid panga
lähenemine on õige. Kulutuste kasvatamine (palkade tõstmine seda on) eeldab
tulubaasi suurendamist või laenuraha kaasamist.
Tulubaasi kasvu eelduseks on
müügimahtude ja tarbijate ostujõu kasv. Ekspordimahud on aga languses, kohaliku tarbijaskonna ostuvõime endiselt nigel. Hindade kergitamine (palkade tõstmiseks
tuleb seda teha) teeks olukorra veelgi nadimaks.
Laenuvõtmine pole ka õige, kuna
sellega kaasnevad lisakulud. Eestlaste palgad on nirud, tõsta neid aga ei saa.
Seda saaks teha vaid siis, kui ühiskonnas olevaid ressursse efektiivsemalt
kasutada. See kuulub aga poliitikute kompetentsi.
Neli aastat tagasi vedas
palgakasvu avalik sektor. Ei tasu aega tagasi ihaldada. Riigisektoris tuleb
palgakasv maksutulu kasvatamisest või siis töökohtade vähendamisest.
Ettevõtjana ja ettevõttejuhina
kinnitan, et pole paremat tunnet, kui töötajatel palka tõsta. Tuleb aga
arvestada, et maksmist vajavad aina kasvavad arveid (hinnad ju tõusevad),
pingutada tuleb selle nimel, et töötajate tehtu eest ka raha laekuks. Maha
tuleb kanda maksujõuetuks jäänud partneritelt laekumata arveid. Arvata, et
ettevõtjad suplevad rahas on ekslik, selles suplevad vaid monopolid ja
sahkerdajad (toetused, riigihanked).
Kuniks Eesti haldusstruktuur on
ebaefektiivne ja ebaproportsionaalselt mahukas pole vähimatki lootust, et
eestlaste reaaltulude kasv võtab oodatud mõõtusid. Palkade tõstmine tooks
veelgi kiirema hinnakasvu. Mõlemate kasvust pole aga palgasaajale kasu –
kasvavad küll tulud, kuid kasvavad ka kulud. Müük välisturgudele soikub.
Nõustun sellega, et palgad Eestis
jagunevad ebavõrdselt – osad teenivad põhjendamatult kõrget, osad väikest
palka. Palgatasemete ühtlustamisega annaks olukorda pehmendada, kuid palgakulu
kogutoodangus tõusta ei tohiks.
No comments:
Post a Comment