Juhtimine

Probleemid organisatsioonides algavad juhtimisvigadest.

Nii on ka kriis riigis tekkinud eelkõige sellest, et riiki ei juhita – see toimib omasoodu. Tegeleme küll valikuliselt kampaanialise tegevustega, kuid terviku arenguga ei tegele/ei oska tegeleda.

Samal põhimõttel tegutsevad ka erakonnad. Tegevus põhineb neis paljuski kampaaniatel, arenguid neis ei ole kontrollita.

Vajame järjepidevust tagavat tegevust. Selleks tuleks aga sõnameistrite asemel hakata väärtustama juhiomadustega inimesi.

Koordineerimatus, eelistuste määratlematus, ühtsustunde puudumine on juured, millest toituvad (ebasoovitavad) vastuolud ja kaos. Juhtimatus on taimelavaks rumalusele ja egoismile, lämmatades ühtekuuluvustunde, hoolivuse, armastuse.

Juhtimatus tingib kontrollimatuid arenguid, väärtõlgendusi, kasvatab kogukonnaliikmeid vastandavaid pinged.

Definitsioon sellest, millest probleemid alguse saavad:
Juhtimine ehk mänedžment ehk ohjamine (inglise keeles management, prantsuse keeles administration, saksa keeles Leitung, soome keeles johtaminen, vene keeles управление) on lihtsustatult subjekti ja objekti vaheline suhe ehk tegevus, mille tulemusena saavutatakse ressursside efektiivne ja edukas kasutamine.
Traditsiooniliselt on juhtimise funktsioonideks peetud vähemalt planeerimist, organiseerimist, mehitamist, motiveerimist, koordineerimist, kontrollimist ja ka võimustamist.

Enamiku eelpool loetletud funktsioonide puhul eeldatakse juhtimiseks vaja minevat vaid kahte subjekti – juhti või juhte ja juhitavaid. Viimase põlvkonna juhtimine lähtub aga tõsiasjast, et inimesed pole juhtimiseks, see omakorda aga nihutab juhtimise keskme planeerimisele, organiseerimisele ja koordineerimisele.
(allikas: Vikipeedia).