Riigieelarve moodustub suuresti maksutulust. 2008. aastal moodustas see 83% kõikidest laekumistest.
Just seetõttu peaks riigieelarve kasv olema rajatud eelkõige lisaväärtuse kasvule, mis viib kõikide ühiskonnaliikmete tulubaasi suurenemisele.
Riigi maksutulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Ei ole vahet, mida ühiskond maksustab, kas teenitavat tulu või tarbimist. Mida suurem on tulu, seda suurem on tarbimine. Kui elanikkonna tulu väheneb, ei suurenda riigi maksulaekumisi isegi maksusüsteemi muutmine.
Ühiskonna tulusus on viimasel ajal drastiliselt vähenenud. Vaatamata sellele jätkatakse maksukoormuse tõstmist. Selle saavutamiseks on päevakorda võetud koguni senise maksusüsteemi muutmine. Maksusüsteemi muudatuste pooldajad põhjendavad selle vajalikkust tulumaksu seni veel suhteliselt hea laekumisega. Kuigi tarbimismaksu laekumine on olnud languses.
Paraku ei teadvustata endale, et selline suund on lühiajaline. Tulumaks hakkab peagi alalaekuma. Kui tarbimist piiratakse kohe pärast töökoha kaotamist, siis alanevad töötasudelt kogutavad maksulaekumised (koondamishüvitiste tõttu) viivitusega. Töökoha kaotanute koondamishüvitistelt oodatavad tarbimismaksud aga ei jää laekumata – elamiseks tuleb ju kulusid ikka teha. Selline maksulaekumine on omane töötuse kiire kasvu tingimustes, mis ei kesta igavesti.
Just seetõttu tuleks säilitada senine maksusüsteem. Harjumuspäraseks ja mõistetavaks kujunenud süsteemis tehtavad muutused tuleks välistada.
Majanduslanguse tingimuses, kui ettevõtete ja elanike tulud vähenevad, tuleb leppida riigi kesisema tuluga. Tulu suurendamine iga hinna eest sarnaneks vastuvoolu ujumisega. Maksusüsteemi muutmise ja maksukoormuse tõstmise eesmärk ei saa olla üksnes elanikkonnalt suurema obroki kogumine, aga just seda on viimastel aastatel taotletud.
2009. aasta riigieelarve vähendamise vajadust ei tinginud mitte ühiskonna väike maksukoormus, vaid eelkõige riigi suureks kasvanud kulud. Mõistetamatuks jääb, kuidas maksusüsteemi muutmise pooldajad ei saa aru, et ettevõtlus ei suuda üleval pidada rasvunud riiki.
Suurem osa makroökonoomilisi suundumusi ühiskonnas on negatiivsed. Senised tendentsid ühiskonnas näitavad, et mitmed negatiivsed nähtused on võimendumas. Riigi tulu elanike vaesumise korral (töökohtade vähenemise tingimustes) jääbki - olenemata toimivast maksusüsteemist - vähenema.
Olukord ei saa normaliseeruda ilma riikliku dieedita. Riigi tulu laekumine ei saa liikuda vastupidises suunas ühiskonnaliikmete tulususega.
Aeg oleks tunnistada, et Eesti riik ei olegi nii õhuke, kui arvatakse. Ministeeriumide, ametkondade, ametite ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks paljude suuremate riikidegagi.
Rasvunud riik tuleks panna dieedile. Ainult haldamiseks tehtavate püsikulude kärpimine võimaldab tervendada riigi lubjastunud vereringet, vältides sellega terve süsteemi kokkukukkumist.
Madala maksukoormuse müüdi varjus hiilivad maksutõstmised tuleb lõpetada, maksusüsteemi muutmise kavatsusest aga loobuda. Riigi maksutulu kasv saab tugineda üksnes lisaväärtuse kasvule ja ühiskonnaliikmete jõukuse kasvule, mitte selle vähenemisele.
Riigi haldamine tuleb optimeerida.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment