Populism tähendab vastupidist poliitiku arvamusele.

Tunnistan, et muretsen väga ühiskonnas toimuvate vastuolude süvenemise pärast. Üha suurenev viha poliitikute ja erakondade vastu paistab aina kasvavat.
Samas ei tee erakonnad midagi, et neid vastuolusid pehmendada. Pigem vastupidi – lisavad muudkui uut õli tulle. Aga just riigieelarve kärbetega (või nende ettepanekutega) õli tulle loobitaksegi. Võimu koridorides liikujad paistavad seisma üksnes enda huvide eest ( vähemalt selline mulje on nad oma tegevusega jätnud), üritades samas iga hinna eest teiste tulusid kärpida ja teistele lisakulusid tekitada.
On viimane aeg hakata vastuolude leevendamisele mõtlema. Selleks tuleb aga teadvustada, et vastuolude autor ei ole mitte majanduskriis, vaid eelkõige poliitiline kultuur. Kinnitab seda väidet kas või usaldus erakondade vastu, mis on uuritavatest institutsioonidest madalaim (viimati oli vist 21%).
Elanike usaldus erakondade vastu peaaegu puudub. Selle põhjuseid kodanike saamatuses otsida - mõistmatuses riigile oluliste otsuste (nn ebapopulaarsete, kuid tarkade) vajadusest aru saada - on vale ja vastutustundetu.
Poliitikutel tuleks lõpetada oma „tarkusega“ keksimine.

Elanike emotsionaalsus määrab iga ühiskonna edukuse.
Emotsionaalse pingeseisundi (stressi) mõju elukvaliteedile on oluline. Kahjud, mis sellest ühiskonnale tekivad, on korvamatud. Meie inimeste suhteliselt lühike eluiga, suur alkoholilembus, rasked liiklusõnnetused ja muud arenenud ühiskonnale mitteomased nähtused on emotsionaalse pingeseisundi viljad. Inimene vajab ühiskondlikku hoolivust ja mõistmist, ta ootab õiglust, materiaalsusel on seejuures alles teisejärguline roll. Ainult kodanikest hooliv ühiskond on tugev ja jätkusuutlik. Elanikega arvestamisega sepitsetakse vundamenti riiklusele. See on katalüsaatoriks majanduskasvule.

Kui meie ida naabritel on saanud sõimusõnaks „fašism“, siis meie poliitikutel paistab selleks olevat „populism“.
Populismi lahmitakse ette ja taha, kasutatakse poliitilisel areenil egoistliku käitumise kaitsekilbina.
Rahva (enamuse) arvamusega arvestamist ei saa võrdsustada populismiga.

Peame tunnistama, et rahvas ei poolda riigieelarvest erakondade rahastamist. Mulle tundub, et rahvas on isegi ägedalt selle vastu. Tegemist ei ole „populismiga“, vaid reaalsusega, millega erakonnad peaksid arvestama. Erakonnad peaksid nende poolt küpsetatud kriisis unustama hetkekski erakondliku ego ja õppima mõtlema riiklikult.
Tippsportlaseks saadakse läbi ohverduste ja treeneri nõuannete. Samasugune suhtumisega saavutatakse edu ka poliitikas. Erinevat spordist ei ole poliitikas ühte treenerit, poliitikas on selleks rahvas. Ohverdamises aga vahet ei ole:-))
Just seetõttu meeldis mulle Indrek Tarandi poolt EP valimiste kampaanias esitatud ettepanek lõpetada erakondade riigieelarvest rahastamine. Olen ka ise analoogseid ettepanekuid aeg ajalt esitanud EER juhtfiguuridele, kuid paraku pole see leidnud mõistmist. Ikka tõrjutakse need populismi kilbil tagasi:-))

Indrek Tarandi ettepanekud:
1. Lõpetagem parteide rahastamine riigieelarvest! Kui parteid olid tillukesed ja nõrgad, oli see ehk põhjendatud. Nüüd, kus parteid domineerivad kõikide avalike finantside üle, pole see toetus enam vajalik. On säästuajal õigupoolest häbiväärnegi.2. Lõpetagem ka parteide õigus vastu võtta annetusi kõrvalseisjatelt. Sest ettevõtja, eraisik või slovaki ärimees, kes väidab, et ta toetab maailmavaadet, valetab. Ta ei saa seda osta, kuna parteidel kas puudub maailmavaade või on see väga puudulik!Kes soovib vastupidist väita, võib mind selles küsimuses avalikule debatile kutsuda. Iga mitteparteiline isik, kes toetab rahaliselt parteid, ostab tegelikult meelehead ja hilisemat vastuteenet. See on aga korruptsiooni keskne telg Eestis.3. Las parteid rahastavad tema enda liikmed! Liikmemaksudest ja vabatahtlikest annetustest. Nii on ausam ja selgem ning liikmetel tekib reaalne huvi juhtimise efektiivsuse vastu. Praegu on liikmed sõltuvuses juhtide „tarkusest“ tulenevatest riiklikest rahavoogudest.