Ühiskonnaliikmed ei taha leppida ühiskonnas valitseva poliitilise kultuuriga, mis rajaneb tagatubades punutud seadustevõrgustikul. Valimisseaduse ja erakonnaseaduse rolli poliitilise kultuurituse kujunemisel on raske ülehinnata. Demokraatiale saab saatuslikuks just nimetatud seadusesõelte läbitamatus.
Poliitilise ülbuseta või matsliku suhtlusmaneerita paistab poliitikasse pürgimine lootusetu ponnistusena. Hundikari võtab omaks üksnes võimsate kihvadega ulgujaid.
Kellelegi pole aga antud õigust isikuid kritiseerida.
Kriitika rajaneb ju subjektiivsusel (seda isegi siis, kui toetutakse faktidele), mida kujundavad väärtushinnangud, isikuomadused ja vallatav informatsioon.
Kriitika ja halvustamine ei ole sarased terminid.
Oluline on teadvustada, et kriitika osaks on enesekriitika ( sh vabandamine, vigade tunnistamine).
Arutatakse protsesse, mitte isikuomadusi. Isikuomadustest rääkimine kuulub psühholoogia valdkonda.
Isikuomaduste „kritiseerimine“ ei ole kriitika, vaid halvustamine. Suhtlusmaneer, milles arutelud protsessidest pööratakse isikuliseks, on ebaeetiline ja ebakonstruktiivne. Eelistan sellistest aruteludest loobumist.
Poliitiline kultuur vajaks muutmist. Muudatuste eelduseks on paraku üksnes seadusandja tahe. Seadusandjal see aga puudub.
Võiksime õppust võtta teistelt kultuuridelt – laulurelv asendada kodanikuallumatusega.
Elanikkonna tänavale toomine annaks impulsi poliitilise mölaksluse lõpetamiseks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment