Vaatamata osapoolte heasoovlikkusele on arutelud riigieelarvete üle tulised ja ebaefektiivsed. Põhjused peituvad strateegiate puudumises. Üldpõhimõtetes ja väärtushinnangutes kokkuleppeid omamata on arutelud mõttetud.
Riik on kriisis. Seda teadvustavad vist kõik. Ühtne arusaam kriisist aga puudub. Ühed kogevad majanduskriisi, teised arvavad, et tegemist on moraalikriisiga, kolmandad näevad rahanduskriisi, neljandad hoopiski mõnda muud kriisi. Kriisiga saab aga võidelda, kui on teada tekkeallikas. Võitu sepitsetakse informatsiooniga. Murtakse vaenlast, kelle nõrkusi tuntakse. Tagajärgedega võitlemine on kulukas ja väheviljakas.
Teadmised ülemaailmse surutise käekäigust on olulised, kuid sellest ei piisa langustrendide murdmiseks. Kriisi põhjuseid tuleb otsida iseendast, mitte globaalsetest muutustest. Tarbimisel ja glamuuril toimiv ühiskond ei saagi olla jätkusuutlik. Otsused sõltuvad väärtushinnangutest.
25 protsendiline riigikulude kasv 2007. aastal oli liig, mis liig. Soovide ja võimaluste telg vajus kreeni, ettevõtlus koomasse. Majandussurutisel välisturgudel on arengutes ebaoluline osa. Eelarvetulud on maksukesksed, mille suurus sõltub maksumaksja jõukusest. Riigi üle võimete elamine ja „priiskav" elustiil halvas lisaväärtuse loomist, lämmatas ettevõtlust, kahandas elanike tulubaasi.
Soovid ja võimalused peavad olema tasakaalus. Selle eiramine oli põhjuseks, miks näiline Eesti edu asendus totaalse läbipõrumisega. Eesti on põruja, paljude näitajate osas isegi luuser.
Vajame haldusstruktuuri reformimist, see vajab praegusest odavamaks ja efektiivsemaks muutmist. Eelistusi muutmata ja kodanikuühiskonda kujundamata jäämegi oodatud arenguid ootama ja vinduma.
Eelistused kajastuvad eelarvetes. Proportsionaalne riigitulu kasvatamine või vähendamine muudatusi arengutesse ei too.
Riigitulu laekumine ja kodanike jõukused on sõltuvuses. Seega on väga oluline riigikulude planeerimisel ja muudatuste tegemisel maksustamises arvestada selle mõjusid ettevõtluskeskkonnale ja elanike reaaltulule.
Vaatamata ettevõtete ja elanike tulude vähenemisele, näitab esindajatekoda aga ikkagi maksumäärade tõstmisele rohelist tuld. Maksukoormust ühiskonnas ( vaatamata tulumaksu langetamisele) on viimased aastad pidevalt ja tuntavalt kasvatatud.
Eesti madal maksukoormus on müüt, mis on loodud erinevustest metoodikates ja tõlgendamisest. Maksude tõstmistest tuleks loobuda, luua võimalus maksukoormuse langetamiseks ja kulutuste ümberstruktureerimiseks.Eesti on Sloveeniaga Ida- ja Kesk-Euroopas kalleimaid riike. Ettevõtluskeskkond ei ole endine, väliskaubanduse konkurentsivõime langenud, töötute arv kasvanud. Maksulaekumised aga vähenevad.
Maksude tõstmisega riigitulude kasvatamine on liiva jooksnud. Euroopa suurim maksukoormuse kasv on toonud suurima maksulaekumise vähenemise.
Riigi toimimise peaeesmärgiks on kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine. Valitsemine ja haldusstruktuur on selle saavutamise vahendiks, mitte eesmärgiks.
Kulutuste poolest võib Eestit nimetada haldusriigiks, milles kodanike huvisid ei väärtustata. Eesmärgiks paistab olevat valitsemine, kodanik on vahendiks. Välismissioonidel osalemine, erakondade rahastamine, riigikogulaste heaolu tagamine ja paljud teised ponnistused paistavad kodanikele turvalisuse tagamisest eelistatumad olevat.
Ühiskond on kriisis
Eesti sotsiaalkulutused on Euroopa Liidu viletsamad. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat). Leedu eraldas sotsiaalkuludeks 13,2%. Prantsusmaa 31,1%. Eesti ei kasuta maksutulu kodanike huvidest lähtuvalt parimal viisil.Eristume madala sotsiaalabi eraldisega ja sissetulekute ebavõrdsusega.
Sissetulekuta inimeste arv riigis kasvab. Eurostati hinnangul kasvas mais töötute arv 15,6 protsendini tööealisest elanikkonnast. Praegu on see veelgi kõrgem. Töötule makstav abiraha on aga sümboolne (sõltuvalt päevade arvust kuus kuni 1020 krooni), mida makstakse 270 päeva.
Toimetulekutoetuste taotlemise protseduur on alandav ja keeruline, makstavad summad tühised. Kui tulu töökoha kaotanute arv on kasvanud kahe aastaga kordades, siis toimetulekutoetuse saajate arvu olulist muutust ei ole järgnenud. 2009. aasta I kvartalis toetuse saajate arv suurenes 2007. aasta sama perioodiga võrreldes 4,6%.
Statistika näitab, et toetused ei jõua abivajajateni. Pealegi on need häbiväärselt väikesed. I kvartalis moodustasid 10238 pere eraldised 40,8 miljonit krooni. Matemaatiliselt teeb see 1328 krooni pere kohta kuus.
Suur osa ühiskonnaliikmetest on poliitikute valede otsuste tõttu raskustes. Riigi kohuseks on neile nüüd abikäsi ulatada.
Riigieelarveliste kulutuste restruktureerimine koos laiapõhjalise haldusreformiga looks eeldused kodanikuühiskonna tekkeks. Innovatsioon valitsemises tervendaks muteerunud väärtushinnanguid, võimaldaks toetada raskustesse sattunud ühiskonnaliikmeid.
Sõiduvahendi ökonoomsuse parandamiseks ei piisa paaki valatavate kütusekoguste muutmisest. Eesmärk saavutatakse muudatustega mootoris. Öeldu kehtib ka riigi toimimise kohta. Maksumäärade tõstmine või eelarvekulude solidaarne kärpimine arenguid ei soosi.
Oleks aeg eemaldada vaatevälja piiravad klapid, vaadata protsesse ühiskonnas laiemalt ja tervikuna. Senised maksutõstmise ponnistused ei ole tulemuslikud. Kärped pole samuti trende murdnud. Oleme punased laternad EL riikide nimistus.
Elame riigis, kus on ca 600,000 palgasaajat. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Sellise riigi haldamine ei pea keerukas olema. Oleme selle ise keerukaks teinud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment