Oleme harjunud erinevate edetabelitega, mis aitavad meil kujundada seisukohti erinevates küsimustes. Seda, et edetabelite koostamisel kasutatakse erinevaid metoodikaid ja võrreldamatuid algarve, teadvustame vähem. Nii võib näiteks parimaks sportlaseks ühel ja samal alal osutuda valituks mitu sportlast – üks hetkel parima tulemuse eest, teine hooaja stabiilsuse (aritmeetiliselt kõrgim keskmise koht) eest, kolmas suurvõistluse võitmise eest jne.
Samamoodi saab riikide maksukoormuse hindamisel saada erinevaid tulemusi. Ühiskond hindab maksukoormust lihtsustatud, mis viib paratamatult valede otsuste tegemisele. Maksukoormusest ei anna ülevaadet üksnes riigieelarve- ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangus jagatis. Arvestada tuleks ka varjatud- ja imaginaarseid maksusid, mille osa on eestlastel teiste riikidega võrreldes suur.
Nõustun prof. Ülo Ennustega, kes väidab, et maksukoormus Eestis on kõiki makse arvestades üle 50%., samas kui riigieelarve järgi oli see Eurostati andmetel 2007. aastal 33,1%.
Lisaks varjatud- ja imaginaarsetele maksudele tuleks maksukoormuse hindamisel arvestada ka seda, mida kodanikele maksude eest vastu saavad. Siin on küll põhjust punastamiseks. Sotsiaalne kindlustatus seisab riigis õblukestel jalgadel, isegi elementaarsed konstitutsioonilised põhiõigused on paljudele tagamata.
Nii nagu ei anna statistiline sisemajanduse kogutoodang pilti kodanike jõukusest, nii ei piisa ka ühiskonnaliikmete maksukoormuse hindamiseks üksnes riigieelarve- ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangu jagatisest.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment