Töölepinguseadusest

Ettepanekute väljatöötamiseks on vaja informatsiooni (eelnevate perioodide detailsemaid näitajaid ja täpsemaid analüüse). Nende puudumisel on arutelud tavaliselt mõttetud. Emotsioonide kõrval tuleks ju tugineda ka reaalsusele – olemasolevatele võimalustele ja muudatustest tekkivatele võimalikele tendentsimuutustele.

Vaieldamatult tuleks inimestele (temast mitte oleneval põhjusel töö kaotuse korral) säilitada mingigi sissetulek. Senine koondatute kindlustus (etteütlemise aeg ja töölepingu järgsed 6 kuud) on selline, millega viriseda oleks patt. Uue töölepinguseaduse jõustumise korral paraneks töökoha kaotanute olukord veelgi ( suureneksid kuu hüvitised). Pealegi hakkaksid hüvitist saama ka omal soovil töökoha hüljanud inimesed.
Samas tuleb tunnistada, et ühe enam suureneb makseraskustesse ja tegevust koomale tõmbavate ettevõtete arv. Ühesõnaga - väheneb töökohtade arv ja ühiskonna käsutuses olev tulubaas.

Tööjõukulude (sh koondamishüvitised, kindlustused) vähendamine võiks olla "õlekõrreks“, mis pikendaks paljude praegustes tingimustes hukule määratud ettevõtete eksistentsi.

Tööjõuturg võiks meil olla liberaalsem. Nii nagu kõik turud võiks ka tööjõuturg alluda turureeglitele, mitte olema detailideni reglementeeritud. Nimetatud põhustel pooldan koalitsiooni juhterakondade töölepinguseaduse korrigeerimisettepanekut. Vaatamata isegi sellele, et see mulle isiklikult ei meeldi:-)))

Kui töökoha kaotanud saavad riigilt abi (koondatud isegi suhteliselt head), siis ettevõtjatel pole kellelegi loota. Isegi pangad on laenurahad kinni keeranud.

Ma ei näe tõesti RE ja IRL poolt pakutud töölepinguseaduse korrigeerimise kavas mingit tonti, mille nimel tasuks ettevõtluse konkurentsivõimet veelgi halvendada.
Tarkus seisneb tendentside ette nägemises, mitte niivõrd tulekahju kustutamises:-)))

Minu arvates vajaksid aga kindlasti suuremat tähelepanu need töötud, kellele töötuhüvitisi ei maksta. 1000.- krooni kuus, ja sedagi üksnes 7 kuud, on ikka naeruväärne "abi" küll.
Kuidas peavad elama siis need, kellel pole võimalust tööle minna, kuid puuduvad ka sissetulekud?

Minu arvates tuleks kaaluda töötuhüvitise (ca 1000.-) maksmise pikendamist.

Sellise toetuse maksmine ei oleks (riigieelarve mahtu arvestades) suur kulu, kuid samas aitab see paljusid.

Olen ka varem maininud, et meie nii praegune kui ka uus töölepinguseadus on töövõtja keskne, mille tulemus kajastub ka kesises majanduskeskkonnas.
http://www.postimees.ee/200208/esileht/arvamus/313036_foto.php
Majanduskaose põhjusi ühiskonnas tuleb otsida eelkõige meie maksusüsteemist ja seaduskeskkonnast, mitte maailmamajandusest.