Tööpuudus kollitab

Seni palju pahandust teinud inflatsioon paistab hakkavat taanduma, nüüd on hakanud inimesi kollitama töökoha kaotuse hirm.

Töötuks registreerimine on aga suhteliselt keeruline. Paberlik asjaajamine on tülikas, maainimestele on see aeganõudev ja kulukas. Töötule makstav abiraha on samas sümboolne (sõltuvalt päevade arvust kuus kuni 1020 krooni), mida makstakse ainult 270 päeva. Nimetatud põhjustel ei registreeri paljud ennast tööturuametis.

Kriisiolukorras oleks aga hea omada ülevaadet inimestest, kes on sattunud raskustesse. Riiklikult on see oluline juba kuritegevuse vähendamise ja riigikaitse seisukohalt, rääkimata muudest asjaoludest.

Eurostati andmeil ulatus novembris Eesti töötuse määr 8,3 protsendini, mis on Euroopa Liidu kahekümne seitsme riigi hulgas halvemuselt neljas näitaja. Veel kuu aega varem ulatus töötus 7,7 protsendini. Töötuse määr peaks ületama kohe 10 protsendi piiri, hakates seejärel püstitama üha uusi rekordeid.

Tegelikku töötuse määra ei tea keegi. Selge on see, et töötuid on statistilisest näitajast palju rohkem.

Töötu olukord ei olekski nii trööstitu, kui leibkonnas oleks ainult üks töötu. Kuid on perekondi, kus vanemad on jäänud mõlemad töötuks, siis kipub olukord ikka päris hull olema. Võimulolijad on seni teadlikult hoidnud töötutele makstava abiraha summa madalana, üritades sellega motiveerida inimesi miinimumpalga eest tööl käima.

Olukord tööjõuturul on aga teinud kannapöörde – paljudel on võimatu ka kõige parema tahtmise juures tööd leida. Töötutest on saamas mõjuvõimsamaid sotsiaalseid gruppe ühiskonnas, kellel puudub juurdepääs ühiskonnas toimuvatele otsustusprotsessidele.

Mulle tundub, et end demokraatlikuks ühiskonnaks tituleeriv riik teeb töötuks jäänud inimestele ülekohut. Töökohtade puudumisel on ju tobe kohustada töötuid seisma (iga kuu) pikkades tööturuameti järjekordades ainult selleks, et kunagi tehtud seadusesäte seda sätestab. Seaduseandja aga isegi ei tule selle peale, et järjekorras seismine on vaevarikas ja paljudele kulukas.

Tundub, et võimulolijad hoolivad ainult iseendast. Vähemalt kinnitavad seda arutelud riigikogulaste töötasude üle, mille kvartaalne kasv tundub neile üsna loomulikuna. Samas ei saa nõustuda sellega, et öeldu laieneb kõikidele võimulolijatele. Igatahes Albu vallavanem loobus poolest palgast üksnes sellepärast, et vallal tekkis rahapuudus. Ta tõi enda heaolu ohvriks haridus-, kultuuri- ja sotsiaaltöötajate palgatõusule.

Väärtushinnanguid ühiskonnas määrab paraku enamus. Albu vallavanema sarnaseid annab otsida.

Elame ühiskonnas, kus ministri positsiooni (hüvitise poolest) hinnatakse pensionäri staatusest 20 korda kõrgemaks. Riigikogulase ja tavakodaniku miinimumpalga suhtega tagatakse liidriroll Euroopa Liidu sõbralikus peres.

Kriisiolukorras on väga oluline töötuks jäänute eest hoolitsemine. Pikemaajalise 1000-kroonisest suurema toetuse maksmine 101 riigikogulase, 13 ministri, 25 ametkonnajuhi jpt kõrgepalgaliste hüvitiste vähendamise juures ei valmistaks ühiskonnale erilist raskust. Eripensionide vähendamisega suudaksime neile ehk isegi tagada minimaalsed eluks vajalikud tingimused. Aga just viimane ongi iga demokraatliku ühiskonna kohus. Riigil on vahendeid küllalt. Probleem ei ole vahendite puuduses, vaid eelistustes.

Külluses valitud esindajad osutusid keerulisemas olukorras saamatuks. Isegi iseenda kulusid ei oldud võimelised peatama, oma ülalpidamiskulusid vähendama. Mis siis rääkida riigi tegevuse efektiivistamisest.

Riikliku järjepidevuse huvides tuleks ehk muuta valimisreegleid – valimistel peaksid erakondade kandidaatide kõrval saama kandideerida ka kõik teised rahvaalgatuslikud liidud. Vastasel juhul jäävad osa sotsiaalsete gruppide huvid riiklikul tasemel esindamata, võrdsus ühiskonnas tagamata.

Poliitiline kultuur Eestis toimib üksteisele ärategemisel, ühiskonna (kõikide jaoks) paremaks muutmine on teisejärguline. Poliitiline vangerdus aitab asjamehi ikka.

Eesti on nii väike riik, mistõttu malli võtmine suurematelt vendadelt pole põhjendatud. Rahvas on väsinud poliitikute lõpututest vaidlustest ja nende tõe kuulutamisest. Poliitiline monopolism vajaks lõpetamist.

Võimulolijad saavad tõestada minu väidete paikapidamatust üksnes sellega, kui nad asuvad töötute toimetulekut kergendama. Üha suurenev töötute armee vajab praegu eelkõige just riigi abi, vaatamata isegi sellele, et abivajajad ise häbenevad seda paluda. Hätta sattunuid ju abistatakse? Tööturu kriisi olukorras tuleks töötute asjaajamist kergendada, abiraha aga suurendada.