Kuulen üha uutest soovidest väljuda pensionisammastest.
Vaatamata tulumaksukulule ei julge inimesed oma säästusid enam isegi pensionisammastes hoida.
Usaldus riigi vastu paistab olevat olematu.
Pealegi, suuremal osal elanikkonnas pikaajalised säästud üldse puuduvad. Viimast kinnitab kasvõi suur lühiajaliste (kolm kuud) ja jooksvate hoiuste osatähtsus.
Mul puuduvad küll andmed hoiustajate kohta, kuid ma eeldan, et suurem osa tähtajalistel hoiustel hoitavast rahamassist kuulub väikesele osale elanikkonnast – nendele, kes on väljunud väärtpaberite positsioonidest ja muudest investeeringutest ning ootavad õiget aega uute tegemiseks. Nii kuulun ka mina ja mitmed minu tuttavad just selliste hoiustajate hulka.
Ma arvan, et need inimesed ei soeta EV võlakirju kroonides isegi siis, kui nende tootlus on 15 protsenti aastas.
Eesti kroon varem või hiljem kaob. Riigis (eriti avalikus sektoris) toimuvat jälgides võib eeldada, et krooni kurss (teiste valuutade suhtes) lähiaastatel langeb.
Veebruari jooksul Eesti kroonides avatud tähtajaliste hoiuste maht vähenes ja valuutahoiuste maht kasvas.
Kõikidest eraisikute tähtajalistest hoiustest on kõige suurema osakaaluga kuni kolmekuulised hoiused.
Ma olen veendunud, et eesti kroonides emiteeritavaid võlakirjadele (piisavalt) huvilisi ei leidu. Võlakirjad oleksid müüdavad vaid siis, kui need emiteeritaks eurodes või tagasiostmisel oleks tagatud nende fikseeritud ostukurss ( 1 euro – 15,6466 krooni). Ma julgen kahelda, et sellisel tingimustel võlakirjade emiteerimisel siis ka mõtet on.
Võlakirjad sobiksid minu arvates pigem mitte rahalisteks tehinguks (nt pensioniosakud, töötasud jmt), mis võimaldaks riigil täita oma kohustusi, kulud aga kanda millalgi hiljem.
Arvestada tuleb, et võlakirjatootluselt tuleb tasuda tulumaksu ja tema vahepealse hinna (emiteerimisest kuni tagasiostuni) kujundab turg – pakkumine ja nõudlus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment