Maksupoliitikaga tehakse imet, samas saab sellega ka kõik untsu keerata.
Selleks, et untsu keeramist vältida, on oluline teadvustada maksupoliitika peaeesmärki.
Maksude peaeesmärgiks ei saa olla riigieelarve kasvatamine või siis kellegi „abistamine“, vaid eelkõige majanduse toimimiseks vajaliku keskkonna loomine ja väärtushinnangute kujundamine.
Riigieelarve tulude kasvatamine on nimetatud eesmärkide kõrval teisejärguline.
Soovitan lugeda Viktor Trasbergi poolt selgelt sõnastatud lugu.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=23410447&l=fpOpinion
Eesti on pakkunud õpikunäite sellest, kuidas riigi majandust valesti juhtida. 16% majanduslangust lubab seda kaheldamatult väita. Meie majanduse viisaastak pakub kõige ehedama näite sellest, mis juhtub, kui lähtutakse populismist ja parteipoliitilistest dogmadest, ignoreerides samal ajal elementaarseid majandusteoreetilisi põhimõtteid.
Eesti kiire majanduskasv vahetult pärast Euroopa Liiduga ühinemist ei olnud tingitud mitte meie erakordselt targast majanduspoliitikast ja maksusüsteemist, vaid ühekordsete ja erandlike tingimuste kokkulangemisest. EL-iga ühinemise mõju ja soodsad laenutingimused õhutasid sisetarbimist ja sellel põhinevat majanduskasvu. Samalaadne oli olukord kõigis uutes EL-i maadele.
Paljud neist suutsid laenamisel ja sisenõudlusel põhinevat ülekuumenemist aga vältida. Eesti toimis vastupidi — küttis fiskaalpoliitikaga veel hagu juurde. Siinjuures ei maksa süüdistada pankasid, et miks nad siis nii palju laenasid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment