Toodetava lisaväärtuse hulga ja kvaliteedi mõju ühiskonna arengule on väga oluline, kui mitte määrav. Tulubaas paneb paika võimekuse piirid, kehtestab limiidid. Tervishoid ei ole erand.
Haigekassa eelarve täitmise tabeli andmetel paistab aga tervishoid senini triivinud vastuvoolu. Vaatamata väidetavale alarahastamise on ravikulud ühiskonnas kõrged. Nende vähendamine valgete kitlites asjameeste sõnul on keeruline, kui mitte võimatu.
Patsientidele paistab selline seisukoht kummalisena, tervishoius toimuv aga laristamisena. Kogetakse ju ebakvaliteetset teenust, mis väljendub abi kättesaamatuses, visiidile mineku vastumeelsuses, pakutud ravi ebaefektiivsuses. Probleemidega ollakse harjutud, need ei ole tekkinud masuga.
Kahe isanda teenimisega (avalik teenistus ja erapraksis) on tervishoiulaevuke triivitud kariderohkesse vette, mis teeb sellel sõidu ebamugavaks ja mõttetult kalliks. Tervishoius tehtavad kulutused on orienteeritud kulutamisele, mitte tervise hoidmisele ja tervena püsimisele. Just seetõttu on need mõttetult kõrged, tulemus ebaefektiivne.
Kokkuhoid oleks kolossaalne, kui ravimise asemel pühenduksime ennetuslikule tegevusele.
Meenub aastakümnete tagune okupatsiooniaeg, mil profülaktilised terviseuuringud ja vaktsineerimised olid tavapärased. Tagajärgede asemel eelistati siis põhjustega tegelemist. Taasiseseisvunud Eesti pööras tervishoiu pahupidi - retseptide kirjutamine ja ravimite manustamine hakkas domineerima. Tervishoid kommertsialiseerus.
Innovatsioon tervishoius võiks seisneda ennetustegevusliku tegevusega ravikulutuste vähendamises. Ainult sellega peataksime elanike tervise halvenemise, töövõimetute ja invaliidistunute arvu kasvu.
Puuetega inimeste arv ühiskonnas on hirmuäratavalt kõrge. Kui 2004. aasta lõpus moodustasid puuetega inimesed Soomes 1,24% elanikkonnast, siis Eestis oli see näitaja 7,7%. Vajame muudatusi eelistustes – ennetustööle pühendumist.
Perearstindus paistab olevat mädapaiseks tervishoius, mis propageerib organismi nõrgestavate ravimite manustamist. Inimeste kujutluses on arst operatsioonilaua taga toimetav kompetentsusest pakatav meditsiinitöötaja. Seda, et iga viies arst on perearsti, teadvustatakse vähem. Paraku kujundavad just nemad arusaama tervishoiu teenuste kvaliteedist ja kompetentsusest. Küsitlused näitavad, et perearste külastavate inimese sooviks ei olegi sageli arstiabi vajadus, vaid haiguslehe taotlemine, retsepti saamine, surmatunnistuse saamiseks kinnituse saamine või mingi muu seadusega paika pandud formaalsus.
Igas peres on keegi, kes on võimeline diagnoosima tavahaigusi, on kursis sobilike ravimitega. Vaatamata sellele peavad nad külastama kõrgepalgalisi arste, sest tulemus tuleb ju fikseerida paberikandjal (haigusleht, retsept). Toetudes öeldule, võib väita, et arstide panus tervishoius ei olegi nii suur, kui sellest räägitakse. Perearstiga rahulolevaid olen kohanud üksikuid. Valdavalt domineerib nendesse halvustav suhtumine.
Eneseimetlemise ja virisemise asemel ootavad patsiendid arstidelt empaatiat ja tänutunnet. Tänutunnet selle eest, mida ühiskond arstidele pakub, olgu selleks siis tasuta koolitus, lugupidamine, head töötingimused, kõrget töötasu või muud paljudele kättesaamatut.
On avalik saladus, et patsiendid hindavad tervishoius pakutavat teenust väheväärtuslikuks, arstidele makstavat palka aga raha raiskamiseks. Ajal mil arstid rõhutavad oma asendamatust ühiskonnas, kiruvad teenuste tarbijad (patsiendid) nende ebakompetentsust ja üleolevat suhtumist. Paljude arvates sarnaneb meedikute suhtumine ära hellitatud riigikogulastega, kes esinduskotta pääsedes pühenduvad iseendale oodi kirjutamisele.
Arstide Liidu hiljutises avalduses tuuakse tervishoiu suurimaks probleemiks ülepolitiseeritud juhtimist. Selline seisukoht ei ole tõsiseltvõetav, sest ülepolitiseeritud on ka teised valdkonnad. Arstide Liidu seisukoht on näide sellest, kuidas ringkaitses seistes kaitstakse huvigruppide seisukohti – aetakse taga õigusi, vastutus veeretatakse teistele.
Probleem tervishoius ei seisne ülepolitiseerituses, vaid patsiendikauges ja arstikeskses otsustusmehhanismis. Nõustun nendega, kes pooldavad omavastutust ja haigekassa maksu vähendamist (nt. 13%-lt 10%-le). Omavastutus võimaldaks patsientidel osaleda teenuse tasumisel, vähendada ületarbimise all kannatavat nõudlust ja laiendada valikuvõimalust.
Ei tasuks ülehinnata tervishoiusektori osa ühiskonnas. Sellega alahindame ju teiste panust. Selleks, et kulusid avalikus sektoris teha, peab looma lisaväärtust. Selleks aga vajatakse vaimselt ja füüsiliselt terveid inimesi, mitte ravimeid ostvaid nõrgukesi. Tervishoid peaks orienteeruma ennetustööle, mitte ravimite väljakirjutamisele ja paberimajandusele.
Tervishoiu rahastamise aluseid tuleks muuta. Patsientide aktiivsem kaasamine otsuste tegemisse peataks laristamise tervishoius tagaks soovituid arenguid. Maksumäära langetamine koos omavastutusega mõjuks hinna ja kvaliteedi suhtele, muudaks teenindaja ja teenindatava suhted mõistetavamaks, patsiendile vastuvõetavamaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
omavastutus on tore asi, kuid kas saame sellega hakkama,enamus maksiaid ei tarbi oma makstud raha eluseeski ära ja enamuse raha kulutajad ei suuda või ei oskagi maksmises üldse osaleda. Iga vald peab toitma omad sandid. Paljud ei suuda säästa oma väikse sissetuleku kõrvatlt ja kui vähendame makse ning loodame et naad säästavad siis nii see ei toimi. Sandid ei kao. Need kes ei saa, ei suuda , ei oska ehk need kellele enemus raha kulub maksuvähendamisega ei kao kuhugi. Need vajavad täistmoodi lähanemist ja ka selleks on raha vaja. Ehk raha kasutamist on vaja parandada , mite makse vähendada . Kes neid sante siis toidab. Selle rahaga tuleb rohkem ära teha et probleemseid inimesi oleks vähem , ilma meie abita naad ei oska oma olu paremaks muuta.See ei ole ainult tervise probleem ka turvalisuse probleem.
ReplyDelete