Maksusüsteemi ei tasu muuta

Ühiskondlik arvamus riigieelarve suuruse osas jaguneb kaheks: ühed pooldavad riigitulu iga hinna eest kasvatamist, teised aga eelistaksid selle vähendamist.

Riigieelarve moodustub suuresti maksutulust. 2008. aastal moodustas see 83% kõikidest laekumistest. Just seetõttu peaks riigieelarve kasv olema rajatud eelkõige lisaväärtuse kasvule, mis viib kõikide ühiskonnaliikmete tulubaasi suurenemisele.

Riigi maksutulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Nimetatud põhjusel ei ole vahet, mida ühiskond maksustab, kas teenitavat tulu või tarbimist. Tulu ja tarbimine on sõltuvuses. Kui teenitakse tulu, siis ka tarbitakse. Mida suurem on tulu, seda suurem on tarbimine.

Kui elanikkonna tulu väheneb, ei suurenda riigi maksulaekumisi isegi maksusüsteemi muutmine. Ühiskonna tulusus on viimasel ajal drastiliselt langenud. Vaatamata sellele jätkatakse maksukoormuse tõstmist. Selle saavutamiseks on päevakorda võetud koguni senise maksusüsteemi muutmine. Maksusüsteemi muudatuste pooldajad põhjendavad selle vajalikkust tulumaksu seni veel suhteliselt hea laekumisega. Seda ajal, mil tarbimismaksu laekumine on olnud langustrendis.

Vastuvoolu ujumisel pole mõtet.

Paraku ei teadvustata seejuures seda, et selline trend on lühiajaline. Tulumaksu alalaekumine ei jää toimumata. Kui tarbimist piiratakse kohe pärast töökoha kaotamist, siis töötasudelt kogutavad maksulaekumised (koondamishüvitiste tõttu) alanevad viivitusega. Töökoha kaotanute koondamishüvitistelt oodatavad tarbimismaksud aga ei jää laekumata – elamiseks tuleb ju kulusid ikka teha. Selline maksulaekumine on omane töötuse kiire kasvu tingimustes, mis ei kesta igavesti.Just seetõttu tuleks säilitada senine maksusüsteem.

Harjumuspäraseks ja mõistetavaks kujunenud süsteemis tehtavad muutused tuleks välistada.Majanduslanguse tingimuses, kui ettevõtete ja elanike tulud vähenevad, tuleb leppida riigi kesisema tuluga. Tulu iga hinna eest kasvatamine sarnaneks vastuvoolu ujumisega – vaatamata pingutustele liigutakse ikka voolu suunas.

Maksusüsteemi muutmise ja maksukoormuse tõstmise eesmärk ei saa olla üksnes elanikkonnalt suurema obroki kogumine, aga just seda on viimastel aastatel taotletud. Maksukoormus aina kasvab. Ühiskonnaliikmete madala maksukoormuse müüt vajab ümberlükkamist. Selgus üle jõu elamises kaotaks kiusatuse riigi tulusid iga hinna eest tõsta ja neid kõrgel tasemel hoida.

Trendid on kõhedakstegevad.

Selguse saamiseks tuleks maksukoormuse hindamisel arvestada ka varjatud ja imaginaarsete (nähtamatute) maksudega. Viimaste osa Eestis on aga väga suur, palju suurem kui teistes riikides. Tuleb nõustuda majandusmatemaatika professori Ülo Ennuste seisukohaga, et Eesti maksukoormus sisemajanduse kogutoodangust on väidetava 32% asemel üle 50%. 2009. aasta riigieelarve vähendamise vajadust ei tinginud mitte ühiskonna väike maksukoormus, vaid eelkõige riigi suureks kasvanud kulud.

Mõistetamatuks jääb, kuidas maksusüsteemi muutmise pooldajad ei saa aru, et ettevõtlus ei suuda üleval pidada liigrasvunud riiki.

Suurem osa makroökonoomilisi suundumusi ühiskonnas on negatiivsed. Selleks, et neid murda, tuleks leida tasakaalupunkt, mis võimaldaks peatada negatiivsete trendide kasvu. Langusest tõusule pöördumine ilma tasakaalupunkti saavutamata on võimatu. Trendimuutus aga nõuab aega.

Senised tendentsid ühiskonnas näitavad, et mitmed negatiivsed nähtused on võimendumas. Võtame töötuse. Vaatamata sellele, et töötute arv ei ole veel väga suur (38 812 registreeritud töötut jaanuari lõpu seisuga), väljendub selle katastroofsus just trendis. Alates 2008. aasta juunist on töötute arv järjepidevalt kasvanud. Kasv kuude lõikes on olnud: 2%, 7%, 4%, 7%, 13%, 16%, 16%, 28%. Kaheksa kuu kasv pole üldsegi veel katastroofiline, kuid suundumus on hirmuäratav. Samad trendid on ka teistel makromajanduslikel näitajatel, olgu siis tegemist ettevõtete tulususe, ekspordivoogude muutuse või riigi tulude laekumisega.

Riigi tulu elanike vaesumise korral (töökohtade vähenemise tingimustes), olenemata toimivast maksusüsteemist, jääbki vähenema.

Riiklik dieet on hädavajalikOlukorra normaliseerumine ilma riikliku dieedita on lootusetu. Valitsemiskulusid erasektori võimekusega kohandamata ja kogu avaliku sektori tegevust optimeerimata jäävadki paljud tendentsid ühiskonnas negatiivseks.

Riigi tulu laekumine ei saa liikuda vastupidises suunas ühiskonnaliikmete tulususega.

Võimulolijad võiksid taibata, et ühiskonnas loodud lisaväärtus ei kannata senist maksukoormust. Õhukesele riigile toetudes oleme haldusstruktuuri optimeerimise asemel tegelenud riigi tulude kasvatamisega.

Aeg oleks tunnistada, et Eesti ei olegi nii õhuke, kui arvatakse. Ministeeriumide, ametkondade, ametite ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks paljude suuremate riikidegagi. See on aga igasuguse loogika vastane.Rasvunud riik tuleks panna dieedile. Ainult haldamiseks tehtavate püsikulude kärpimine võimaldab tervendada riigi lubjastunud vereringet, vältides sellega terve süsteemi kokkukukkumist. Madala maksukoormuse müüdi varjus hiilivad maksutõstmised tuleb lõpetada, maksusüsteemi muutmise kavatsusest aga loobuda.

Riigi maksutulu kasv saab tugineda üksnes lisaväärtuse kasvule ja ühiskonnaliikmete jõukuse kasvule, mitte selle vähenemisele. 2009. aasta riigieelarve kärbete käigus tõstatunud maksusüsteemi muutmise idee tuleks unustada, riigi haldamine optimeerida.