Pankrott

Riigi praeguse struktuuri haldamiseks ei toodeta piisaval hulgal lisaväärtust.
Ettevõtete kasumi tootluse eelduseks on kasumiläve ületamine. Riigi toimimise juures on oluline, et valitsemiskulud ei ületaks tulusid. Vähem oluline ei ole aga ka see, et riigitulude kasv ei halvendaks ettevõtete konkurentsivõimet alla selle kriitilise piirini.

Oleme olukorras, kus ühiskonnas toodetav lisaväärtus kahaneb, üha enam ettevõtteid tegutsevad kahjumiga. Aina suureneb nende arv, kes on lõpetanud või lõpetavad tegevuse (sh lahkuvad Eestist või pankrotistuvad).
Kui ettevõtted pankrotistuvad, siis ei ole pääsu pankrotist ka riigil, seda muidugi juhul, kui tegevuskulusid ei suudeta (või ei taheta) kohandata võimalustega.
2008. aasta riigieelarve 25-26% kasv oli ebanormaalne. See ongi praeguse olukorra põhjustanud. Nüüd tuleb ajaga tagasi minna, kanda tuleb seejuures muidugi ka lisakulusid.

Ettevõtluse pankrotistumise tingivad (eelkõige) eksporditavate kaupade/teenuste kõrged omahinnad, millega on raske konkureerida teiste turgude analoogsete toodetega. Hinnad on kõrged seetõttu, et kulud on kõrged - maksukoormus (valitsemiskulu) kõrge, valuuta ülehinnatud.
Riigi valitsemiskulud ei vasta ettevõtluses teenitavale tulule. Ühte neist tuleks kohendada – kas toota enam lisaväärtust või kohandada valitsemiskulusid. Kolmandat võimalust lihtsalt ei ole. Makse võib küll tõsta, kuid riigitulusid see ei kasvata.

Maksukoormus Eestis on liiga kõrge. Vaatamata sellele on see pidevalt kasvanud.

Pooldaksin seisukohta, mis seaks prioriteediks lisaväärtuse tootlikkuse kasvule põhineva riigitulu kasvu. Vastupidine lahendus – maksude tõstmine võimendaks laekumise langustrendi ja viiks Eesti kindlasse pankrotti.