Üks samm edasi, siis jälle tagasi

Masu kõrghetkel langesid erasektori palgad avalikust sektorist kordades enam. Kaotatu tuleb tasa teha. Avalikust sektorist toitujad sellega ei lepi. On ka põhjust – kõikidel (välja arvatud valitud ja õnnetähe all sündinud) on palgad nirud. 

Ministrid teevad ponnistusi vaid avaliku sektori töötajate palkade tõstmiseks. Rahandusminister kortsutab kulmu. Ministrite ponnistuste realiseerumine viiks ju sektorite palgad veelgi suuremasse kreeni. 

2011. aastal maksti avalikus sektoris 5 protsenti kõrgemaid palkasid, lisaks pakuti muid hüvesid (pikemalt tasustatud puhkust, tasuta koolitust, reisimisvõimalusi, ajada oma äri jne). Avaliku sektori kõrgem palk on maailmapraktikas haruldus, teenitakse ju palgamaksmise raha erasektoris. Eesti on valinud teise tee – projektide kirjutamisega panustatakse toetustele.

Tulem avaldub majanduskeskkonnas – tööjõud panustab ühte sektorisse, ühisvahendite kantimine (ettevõtlusesse) sirutab kombitsaid, monopoolsus püsib kindlatel jalgadel. 2008. aastast on Eestist kadunud pea 100 000 palgalist töökohta.

Reaalpalkade (arvestab hinnatõusu) vähenemine kestis aastaid. Korrektsioon toimus alles nüüd, see aga ei tähenda, et suund  jääbki selliseks. Asja teeb eriti hulluks see, et ka nominaalpalgad vähenesid. Maksuameti andmetel oli 2011. aasta keskmine väljamakstav töötasu nelja aasta tagusest üle 3 protsendi väiksem. Kui arvestada veel seda, et palga saamiseks tuleb varasemast enam panustada (teha ületunde), siis oli langus veelgi suuremgi. 

Palgad on langenud (nelja aastaga üle 4 protsendi), hinnad tõusnud (nelja aastaga ca 12 protsenti). Ometigi leidub neid, kes väidavad, et eestlaste õuele voolab õnn nii ustest kui ka akendest. Ja seda tänu Euroopa Liidule ja eurole. Negatiivsete tendentside kohta vastatakse: kui Eesti ei kuuluks Eurotsooni,  oleks olukord veelgi nadim. Halvemini aga ei saa enam minna. Palgad ja sotsiaalsed tagatised ei saa ju nullini langeda. 

Väitku valede otsuste langetajad, mida iganes, kuid nende arengukava järgi tegutsemine on viinud Eesti ühiskonnakorralduse kaosesse. Kunagisest ühtsest laulurahvast on saanud kibestunud kerjusrahvas, kelle eksistents sõltub saastekvootidest ja abirahadest. Arengud ühiskonnas toimuvad aga taktis: üks samm edasi, siis jälle tagasi. Öeldu kehtib majanduskasvu, palkade ja sotsiaalsete tagatiste muudatuste ja paljude teiste ühiskonnas toimuvate protsesside kohta.