Postimees: SEB analüütiku Ruta Arumäe sõnul on meie «lokaalses põhjamaade oaasis muru rohelisem kui mujal maailmas» hetkel eeskätt seetõttu, et siin on suudetud riigirahandus korras hoida.
Oleks sõnum olnud anonüümne
oleksin arvanud, et see on trükitud mõne võimuerakonna kontoris. Majandusvõimekuse
hindamisel ei saa ju tugineda üksnes kasvule, vähem oluline pole saavutatud
tase. Madalalt tasemelt kasvu saavutada pole kunst. Tulem (nominaal) pole aga kõrgemalt tasemelt kukkujaga võrreldav.
Kvantitatiivse mõõte
juures ei tasuks unustada ka kvalitatiivset külge. Majanduskasv, mis põhineb
abidel ja toetustel ei tulene tarmukusest, vaid kellegi heldusest. Selline kasv
pole jätkusuutlik.
Majanduskasv võiks olla tagasihoidlikum, olulisem on stabiilsus ja jätkusuutlikkus. Eesti majanduskasv sarnaneb tormi tekitava
lainetusega, millelt alla laskumine (positiivne kasv) paneb hõiskama, laine
alla jäämine (negatiivne kasv ) on aga eluohtlik. Lainetus kinnitab, et Eesti majanduskeskkond pole terve.
Eesti majanduskasvu võrdlemine
Saksamaa, Soome, Rootsi ja teiste tugevate majandustega riikidega paneb
muigama. Tasemetest tulenevalt pole ju protsendilised tulemid (tõusud/langused)
võrreldavad. Täiskasvanu põdra ja põdravasika jooksurekordeid võib küll
võrrelda, kuid see ei tähenda, et vasikas jookseb emast nobedamini.
Sisemajanduse kogutoodanguga
hämamisel ja selle jõukusele taandamisel pole mõtet. See vaid lohutab, kuid ei
innusta rõhuasetusi muutma. Midagi poleks
hullu, kui Eesti statistiline majanduskasv võtaks negatiivse suuna. See
oleks isegi hea, kuna siis tuleks rõhuasetusi muuta, ühiskonna struktuure
efektiivsemaks muuta. Kõrge maksustamine (sh varjatud) ja poliitiline
laristamine ei saa ju lõpmatuseni kesta, varem või hiljem tuleb sellele piir
panna. Mida varem seda teha, seda väiksemaks osutuvad kahjud.
No comments:
Post a Comment