Viimasel kümnendil olen igal aastal vähemalt mõned
tunnikesed Jones Beach`il (Long Island, New York) lesinud ja sealset
ookeanivett nautinud. Selle aasta esimene rannapäev toimus täna. Seltsilisteks armsad
pisipõnnid. Ilm oli paras - päike vaheldus pilvedega, vesi ookeanis 26 C,
lained kohati mehepikkusest kõrgemad.
Ujumine oli keeruline, kuid adrenaliinitase
kõrge. Enese teadmata korraldasin rannalistele etenduse, mille lavastajaks oli
ookeanivee vool, mis mind rannavalve tegutsemispiirkonnast eemale toimetas. Loodusnähud
polnud reeglitega kursis.
Merelainete kohin takistas vetelpäästjate vilele ja
hüüetele reageerimast. Abijõud olid juba vette sööstmas, kui märkasin nende hirmunuid
märguandeid. Andsin ujumisliigutustega märku, et orienteerun nii lainetes kui
ka veevoolu salakavalustes. Peagi olingi kaldal (vastuvoolu liikumine polnudki
nii lihtne). Vetelpäästjad rahunesid, vabandasin etendusloata stseeni pärast.
Hiljem vaatasin juba kaldalt, kuidas teised minusarnased veevoolus
ekslesid. Vetelpäästjate kullipilk püsis lainetes hüplevatel rannalistel ja surfajatel.
Pruunistunud teravsilmsetel tuli mõnigi lainete poolt nokaudi löödu kaldale toimetada.
No comments:
Post a Comment