Toiduainete kiire hinnatõus tuleneb paljuski kõrgetest maksudest.

Eesti on kiireima hinnatõusuga riik Euroopa Liidus. Sellised pealkirjad domineerivad inflatsiooniteemalistel kirjutistel.

Eurostati andmetel kasvasid hinnad Eestis 2011. aastal 5,1 protsenti (Rootsi 1,4 %, Iirimaa 1,2 %). Keskmise palgatöötaja töötasu kasvas Statistikaameti andmetel samal perioodil kõigest 4 protsenti. Reaalpalk on olnud languses.

Võimuladviku otsustest tingitud kõrgem inflatsioon võimaldab küll riigiisadel hõlpsasti kodanike taskust lisasente välja meelitada, tegi aga kesise sissetulekuga eestimaalased veelgi vaesemaks. 

Poleks nälgivaid lapsi ja toimetulekuraskustes vanureid, siis võiks olukorraga ju leppida, eestlaste vaesuse juures paneb lähenemine aga kukalt kratsima ja mõtlema - kas suurest naabrist oli tõesti vaja distantseeruda üksnes selleks, et omadele sulide mänguruumi teha.

Uuringute järgi kulutavad eestlased ligi veerandi toiduainetele. Toiduainete hinnad kallinesid aastaga aga koguni 8,5 protsenti. Arvamus, et tendents tuleneb toormehinna tõusust, on üldsust eksitav, kuna mujal kerkisid need tunduvalt vähem (Poolas 0,6%, Iiris 0,8% jne)

Toiduainete kiire hinnatõus Eestis tuleneb paljuski kõrgetest maksudest. Liikmesriikides rakendatakse maksustamisel erisusi. Keskmine käibemaks toiduainetele ei ületa Euroopa Liidus 10 protsenti. Soomes on see küll 13, Saksamaal aga vaid 7, Eestis seevastu 20. 

Teist Eesti sarnast riiki, kus kodanike esmatarbekaupadelt (leib, piim jmt) kogutakse nii kõrget obrokit, annab maamunalt otsida. Kõrge käibemaks on põhjuseks, miks toorme kallinemise korral toiduainete hinnad Eestis teistest kiiremini tõusevad. Kiirem hinnatõus tuleneb suurest maksustamislembusest.