Eestlastel läheb varasemast halvemini

Nõustun sellega, et inimeste halvustamisega kaugele ei jõua. Ei nõustu aga sellega, et probleemidest ei tule rääkida. Pettustega leppimine pole lahendus. Kui on probleemid, siis tuleb neist rääkida ja nendega tegeleda. Lombakaid süsteeme, hälvetega protsesse ja tegevust tuleb kritiseerida. 

Keegi pole rääkinud, et Eestis pole võimalik elada. On küll. See pole aga paljudele kerge. Uuringute järgi elavad paljud Eestimaa lastest absoluutses vaesuses. Palju on narkomaane (nt süstivate narkomaanide poolest oleme ELs esirinnas), esirinnas oleme alkoholi ja teiste meelmürkide tarvitajate poolest. Noorte seas läbi viidud uuringud kinnitavad, et meelemürke tarbimine on populaarne juba teismelises eas, vähe pole neid, kes nuusutavad koguni kemikaale. Legaalne rahustite ja uinutite tarbimine on kasvutrendis. Eestlaste närvisüsteem on pinges. Kui arvestada veel seda, et kodumaalt põgenejate arv on kasvutrendis, siis tuleks „virisemise“ asemel kaigastega tänavale tulla ja riigis kord majja lüüa. 

Eestlaste kurtmine on põhjendatud. Reaalsissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) on eurotsooni madalamaid, maksukoormus (sh varjatud) kõrgeim. Esmatarbekaupadelt (leib, sai, piim jne) 20 protsendilist maksu ei kogu ükski teine riik. Üldsusele serveeritakse olukorda teistsugusena – räägitakse üksikutest edusammudes, kahesilmavahele jäetakse oluline. 

Luiskamisega leppimine ei võimalda ühiskonnakorralduses vohavat valet lõpetada. Elujärje parandamiseks tuleb probleemidest rääkida. Eestlastel läheb varasemast halvemini. Negatiivseid tendentse tuleb teadvustada, võimukutsarid ei väsi aga soovunelmate serveerimisest. Sellises olukorras jääb kodanikele hädakisa ainsaks eneseväljenduse vahendiks.