Eestlus on määratud kängumisele

Vanemahüvitis on Eestis luksus. Lühiajaliselt (poolteist aastat) ühele sotsiaalsele grupile mõnusa äraelamise tagamine on totrus. Poolteise aasta jooksul on turvalisus tagatud, ülejäänu aja tuleb piinelda. 

Uuringute andmetel kannatab veerand Eestimaa lastest toiduvaeguse all (tegelik olukord võib veelgi hullem olla), vanemahüvitiseks kulutatakse aga suhteliselt palju riigieelarvest. Sündide arv ei kasva – nendes riikides, kus sünnijärgset toetust ei maksta on sündivus kõrgem (Türgi, USA jt).

Registreeritud sündide arv on Eestis hetkel langustrendis. Esimese poolaasta jooksul on sündinud vaid 6872 last. Tegemist on 2006. aastast madalaima tasemega. Rahvastiku taastootmiseks kulub sellise tempo juures üle 94 aasta. Arvestades seda, et osa sündinutest sulanduvad muudesse kultuurikeskkondadesse, siis on olukord veelgi traagilisem. Eestlus on määratud hävimisele.

Ühiskonda tuleb vaadata tervikuna. Lastenaeruks ei piisa (lühiajalisest) rahapatakas vanematele, vähem olulisem pole see, kuidas tunnevad ennast õed ja vennad, vanavanema, tädid, onud ja teised lähedased.

Väide, et väiksema vanemapalga juures sünniks vähem lapsi paigutub samasse kategooriasse, kui väide, et suurema puhul sünnib neid enam. Faktid kinnitavad, et vaestes ühiskondades sünnib lapsi enam kui jõukates. 

Tarmukas oleks jõuda selgusele, milleks riigile üldse lapsi vaja on. Kaasnevad ju nendega ju mure ja kulutused - kasvatamine on kulukas (kulud haridusele, tervishoiule, lasteaiale, transpordile, toetustele on kõrged), suureks sirgudes pühivad paljud aga kodumaa tolmu jalgelt. Sündide arvu suurenemisesse on mõtet panustada üksnes siis, kui see korvab ühiskonna poolt tehtud kulutused ja teenitakse lisatulu. 

Paljud noored ei taha oma elu aga kesise sissetulekuga ja sotsiaalse turvalisusega kodumaaga siduda, eelistavad paremaid elukeskkondi. Emapalgast nende hoidmiseks ei piisa. Olulisem on üldine sotsiaalne turvalisus. 

Sotsiaalseid kulutusi tuleb teha tasakaalustatult. Öeldu kehtib ka peretoetuste ja lühiajaliselt makstava vanemahüvitise kohta. Kui 2011. aastal kulutas riik umbes 139 tuhandest peretoetuse saajast igaühele keskmiselt 733 eurot, siis 15,8 tuhat vanemahüvitise saajat sai keskmiselt 10730 eurot. 14-kordne vahe! Kui 2007. aastal olid kulutused peretoetustele veel vanemahüvitisest suuremad, siis 2010. aastal põhikoolis, gümnaasiumis või põhikooli baasil kutseõppeasutuses kuni 19. eluaastani), vanemahüvitist vaid osadele (kuni pooleteist aastastele).