Ühiskassast rahastamine peaks põhinema ühiskondlikul kokkuleppel

Keskerakonna peasekretär Priit Toobal teatas, et tema on valmis (erakonna rahastamisskandaali tõttu) ametist tagasi astuma, kuid seda tingimusel, et sarnaselt käituvad ka teised patuoinad – valitsusparteilased Kristen Michal ja Ken-Marti Vaher. 

Tagasiastumine on esimene samm, kuid sellest ei piisa. Probleem ei tulene ju ainult isikutest, vaid ka üldistest ja üldlevinud väärtushinnangutest, mille kujundajaks on autokraatsust soosiv seaduskeskkond. Sarnane rahastamisskeem oleks toiminud ka Toobalita, Michalita, Vaherita.

Petuskeemid ei tulene Toobalist, Michalist ega Vaherist, vaid seaduskeskkonnast ja poliitilisest kultuurist. Patuoinastest vabanemine annab hetkelist leevendust, kohe on salakavalamate plaanidega uued paigas. Poliitiline kultuuritus on tagajärg, mitte põhjus. Põhjus peitub valimisseaduses ja erakondade rahastamissüsteemis (sh riigieelarveline). Petuskeemidest vabanemiseks tuleks neid muuta. Olukord oleks teistsugune, kui Riigikogu isikkoosseisu komplekteerimine oleks valijate pädevuses. Meil on see aga parteikontorite pärusmaa.

Eesti poliitika on erakonnakeskne. Erakondi ei usaldata (usaldus 20-30%), võim tuleb aga nende võtmeisikutele 100 protsendiliselt loovutada. 

Arvestagem - erakonnad on kodanikuühendused. Kodanikuühendused toimivad aga liikmemaksudest ja tulust, mida tegevusega teenitakse. Vaid erakondadele tulubaasi tagamine pole põhjendatud. Lähenemine võrdsustub ühisvahendite ebaõiglase kasutamisega. Raha eraldajad (erakondade võtmeisikud otsustavad, kellele raha anda) on ka selle kasutajad, see paneb käsi laiutama.

Erakondade riigieelarvest rahastamine, maksusüsteem ja muu taoline peaks põhinema ühiskondlikul kokkuleppel, mitte kellegi tahtel. Eestis domineerib aga seisukoht, et kodanikelt ei saa arvamust küsida, kuna nemad ei lähene toimuvale ratsionaalselt, vaid emotsionaalselt. Soovitakse näiteks maksude kaotamist, toetuste kasvatamist. Nii see ei ole. Soovitakse teistsugust lähenemist, kulutuste põhjendatust.