Tuesday, May 22, 2012

Õigusriigini on pikk maa



Reformierakonda kuuluv Silver Meikar tunnistab, et annetas oma nime all aastail 2009–2010 parteile 115 000 krooni, mis polnud tema oma ja mille päritolu ta ei tea. Ettepaneku annetused tema nimele vormistada tegi Reformierakonna toonane peasekretär, praegune justiitsiminister Kristen Michal. Raha vahendas praegune riigikogu liige Kalev Lillo, kes tollal töötas Reformierakonna kontoris juhtival kohal. Meikari sõnul on sarnaselt toetanud erakonda kümned liikmed, nii riigikogust kui ka piirkondadest.


Eestit nimetatakse õigusriigiks. Selleni on aga pikk maa. Reeglid kehtivad Eestis valikuliselt, kodanikele pole kohtukulud taskukohased. Kohtuveskid jahavatavad aegluubis igaviku, pole usaldusväärsed (tulemus on ostetav).

Eestit nimetatakse demokraatlikuks riigiks, ühiskonnakorraldus põhineb aga diktaadil. Demokraatlike valitsemiste keskmes peaks olema kodanikkond, meil poseerib seal selekteeritud saatjaskonnaga väikesearvuline partokraatlik eliit. Halenaljakas on väita, et see ongi demokraatia.

Eesti on läbikukkuja. Seda teadvustamata pole lootustki, et asjad hakkavad paremuse poole liikuma. Meie edu rajaneb teisejärgulistel tegemistel. Põhimõttelistes asjades oleme läbikukkujad. Poliitiline kultuur ei erine Venemaa omast: valetamine ja varastamine võimukoridorides on pigem tava kui haruldus.

Ühiskonnas vohav diktaat ja ebaõiglus tekitab paljudes käegaloomist, teeb kurjaks, soosib ühisvahendite laristamist. Riik pole õhukene nagu võimuladvik üldsusele serveerib. Teeme mõttetuid kulutusi. MSA on jaburus. Eripensionid, kulutused rohkearvulistele esindustele (esindatakse iseennast, mängitakse demokraatiat), presidendipaarile, erakondadele, sihtasutustele, nõunikele, nõukoguliikmetele on ressurssidega laristamine. Ühisvahendite sihipärasema kasutamise asemel rajame riigikogulastele oma surnuaia. Püsikulud aina kasvavad.

Uuringute andmetel heidavad paljud Eestimaa lapsed tühja kõhuga magama. Pole ka ime, kuna paljude vanemad on töötud või omavad kesist sissetulekut, mis ei võimalda tagada inimlikku elukeskkonda. Eestimaa on rahvast tühjaks jooksmas, meelemürkidest ogaraks minemas, otsustajad uhkustavad statistilise võltsusega.

No comments:

Post a Comment