ÄP: Eesti majandus
tootmispõhiseks. Kui jalgratta kett on hammasratastelt maas, siis on
kerge vändata (teadust teha), kuid see väntamine ei vii tootmist (ratast)
edasi. Praegune panustamine teisesele ehk teadusele on loonud olukorra, kus
meil on palju publikatsioone, kuid pole kõrgtehnoloogilist eksporti.
Enamus
Eesti ettevõtetest tegeleb vahendusega. Seda pole lihtne eksportida. Tööstuse
ja tootmisega tegeleb vaid 7 protsenti ettevõtetest, vaid kuni viiendik Eesti
kogutoodangust tuleb tööstusest. Soomlastel on tööstuse osa kogutoodangus kaks
korda kopsakam.
Tootmine
on teistest valdkondadest investeeringumahukam ja riskantsem, sellest ka vähene
huvi valdkonna vastu. Tootmine eeldab suurte summade investeerimist. Seda nii
seadmesse kui ka käibevarasse (sh laovarud, teenindussektori krediteerimine). Püsikulud
tootmisettevõtetes on soliidsed. Finantsvahendite teenimiseks tuleb teha suuri
kulutusi, raha müügist laekub (enamasti) peale kauba lõpptarbijani jõudmist.
Investeeringud
põhivarasse tasuvad ära ca seitsme aastaga, misjärel soetatakse uued seadmed.
Vahepeal tuleb teha kulutusi hooldamisele ja remontimisele. Müügimahud pole
garanteeritud. Kui veel ka seaduskeskkond on pidevas muutuses (Eestis on see nii olnud), siis on mõttekas kõigele käega lüüa ja kellegi teise toodete
edasimüügile pühenduda.
Olen tootmisettevõtte tegevjuhi
ametit pidanud aastaid. Mõned aastad tagasi loobusin. Olen õnnelik, et ettevõte
on endiselt heal järjel, veelgi õnnelikum aga sellest, et olen sotsiaalsest
vastutusest prii. Olid põnevad ja rasked ajad. Meenutan aegu, mil tuli rinda
pista tööjõukulu liigkiirest kasvust tuleneva omahinna kasvuga. Omahind kasvas,
müügihinda tõsta polnud võimalik. Pühenduda tuli omahinna alandamisele.
Tootearendus ja tootmisahela muutmine viis eesmärgini.
No comments:
Post a Comment