Statistilised keskmised halvendavad elukvaliteeti

Statistiliste võrdlusandmete avaldamine ajendab inimesi paratamatult enda eluolu nendega kõrvutama, ajendades paljusid tegevustele, mis võiksid neid viia "keskmiste" hulka. Sellist toimet avaldavad ka tegelikkuses mitteeksisteerivad abstraktsed näitajad, mille hulka võib arvata igasugused aritmeetilised keskmised, kus mõõdik leitakse matemaatilise tulemiga, milles kõikide liidetavate summa jagatakse selle hulgaga.

Kuna avalikkusele suunatud informatsioon on paljudele tegutsemise ajendiks, siis on oluline arvestada selle arvulise näitaja vastavust tegelikkusele, mis välistaks inimeste poolt ebareaalsete eesmärkide püstitamise.

Inimese loomuses on ju tahtmine olla oma kaaslastest millegi poolest parem ja edukam, olgu selleks mõõdikuks siis tervis, töötasu, mingi materiaalne väärtus (korter, auto jmt) või kas või anne. Ebaõige informatsioon, mida saab tõlgendada mitmeti, võib põhjustada inimestes asjatuid pingeid, halvendades seejuures liigse stressi mõjul oluliselt nende elukvaliteeti.

Selleks, et midagi varjata või vett sogada, on mõttekas rääkida igasugustest aritmeetilistest keskmistest. Selline keskmine võimaldab endasse peita mõlema poole äärmusi - neid, mis võivad tekitada liigset uudishimu või kellegi pahameelt. Statistiline keskmine kui näitaja peaks andma elanikkonnale vajaliku sõnumi sellest, mis ühiskonnas toimub. Kas see ka tegelikult nii on?

Võtame näiteks statistikaameti iga kuu avaldatava keskmise töötasu, mille igakuine avaldamine tekitas mulle aastaid tagasi lisatööd – pidin oma töökaaslastele ja lähedastele aina kinnitama, et vaatamata nende allapoole keskmist jäävale töötasule, on nad väga tublid töötajad ja toredad inimesed. Minu siirastest kinnitustest hoolimata oli paljudel neist seda raske uskuda ning leppida oma statistiliselt madalama positsiooniga ühiskonnas.

Nimetatud näitaja olulisust võimendab selle kasutamine ühiskonna edukuse (heaolu) näitajana, mida erisoodustustes mõnulevad poliitikud kasutavad oma kõrge sissetuleku põhjendamiseks. Paljudes teistes tekitab keskmise statistilise töötasuga edukuse võrdlemine tervistkahjustavat stressi, tingib valede otsuste langetamist. Seda, et keskmist või sellest kõrgemat tulu teenib igast neljast inimesest ainult üks ning suuremal osal jääbki keskmine püüdmatuks, tajuvad vähesed. Liidetavate suurenemisel kerkib ju paratamatult ka nende keskmine - mida enam tõuseb inimeste tulu, seda kaugemale nihkub senine keskmine. Seega, vaatamata töötasude pidevale tõstmisele, jääb ka tulevikus suurem osa inimesi teenima alla selliselt arvutatavat töötasu.

Ka keskmise eluea pikkuse aritmeetiline kajastamine tundub ebaõigena, sest see võib omakorda avaldada mõju inimeste elukvaliteedi langusele. Tulevikupildil on oma osa elukvaliteedi mõjutamisel. Kurbusega võin kinnitada, et statistilise madala eluea tõttu ei usu suur osa eesti meestest, et neil on lootust kunagi pensionipõlve nautida. Kui statistika andmetel on tõenäosus pensionini elada väike, siis milleks on tarvis koguda sääste pensionifondidesse ja järgida üldse tervislikke eluviise? Selliseid vastuseid olen kuulnud paljudelt keskealistelt meestelt, kelle tähelepanu olen juhtinud säästude olulisusele või siis nende üha kasvavale alkoholilembusele. Vaatamata minu ponnistustele suurendada nende väljavaateid pikemale elueale, usutakse pigem ikka "keskmist" ning ollakse veendunud, et väljavaated pensionipõlve nautimiseks on nullilähedased. Raske on eristada põhjust ja tagajärge, kuid perspektiivitu vanaduspõli on kindlasti paljudele üheks ajendiks, mis sunnib neid nautima oma alkoholiga immutatud eluküünla sära.

Statistikaamet tuletab isegi kuvandi Eesti naisest. 2012. aasta 1. jaanuari seisuga pidavat keskmine Eesti naine olema 44-aastane, 165 cm pikk ja kaaluma 69 kg. 15- kuni 44-aastane naine olevat 167 cm pikk ja kaaluma ligi 65 kg ning 45-aastane ja vanem naine olevat 163 cm pikk ja kaalub 73 kg.  

Aritmeetilised keskmised ei anna ühiskonnaliikmetele olulist informatsiooni. Tegemist on mittemidagiütlevate arvudega. Keskmine peaks põhinema määravamal osal. Keskmise töötasu kontekstis oleks selleks suurim inimrühm see, kes teenib mingis vahemikus saadavat töötasu. Primaarne on inimeste arv, mitte rahamass. Eluea puhul oleks tegemist elueaga, milleni õnnestub suuremal osal inimestel elada.

Inimeste elukvaliteedi hindamisel ei tohiks kasutada mingeid aritmeetilisi keskmisi, vaid ikka tegelikke keskmisi (mediaane), mis annaksid elanikkonnale olulist informatsiooni ja suuniseid. Keskmine peab olema ikka keskmine, mitte mingite arvude jada jagatis, millega ei ole tegelikult midagi peale hakata. Aritmeetiline keskmine sõidukiirus 60 km/h võib osutuda juhile palju ohtlikumaks kui 100 km/h harrastavale sohvrile, juhul kui ta kas või korrakski vajutab ohtlikul teelõigul gaasipedaali põhja.

Aritmeetilistel keskmistel puudub informatiivne väärtus, neid ei tohiks üldistuste tegemisel kasutada. Protsesside juhtimisel tuleks lähtuda adekvaatsest informatsioonist, mitte abstraktsetest mittemidagiütlevatest matemaatilistest tuletistest.