Meediavabadus on sõnakõlks

Tallinna Ülikooli professor Raivo Vetik leiab Postimehe arvamusportaalis, et meedias saab vähemustest huvitavalt kirjutada ka nende inimõigusi rikkumata, neid solvamata. Mis juhtub, kui ajakirjaniku ette kerkib nähtamatu käsi, asetades ta karmi dilemma ette: raha või inimõigused! Just seda küsimust arutati eelmisel nädalal Tallinnas rahvusvahelisel konverentsil «Vähemuste kujutamine meedias».

http://arvamus.postimees.ee/832198/raivo-vetik-raha-voi-inimoigused/

Meedial on elukeskkonna kujunemises oluline roll. Hoiakud ja normid kujunevad paljuski meedias avaldatu põhjal. 

Ma ei tea, millega Eesti meediavabaduses kõrget kohta hoiab, kuid minu silmis ei vasta see tegelikkusele. Üle Eestiline meedia avaldab ühtede ja samade seisukohti, seejuures kõike, mida sülg nende lemmikute suhu toob. 

Mind on Muulide, Samostite ja teiste meedia lemmikute seisukohad ära tüüdanud. Kogemusi ja teadmisi omamata kirjutatakse ja räägitakse kõigest.

Olen Postimehele ka oma arvamuslugusid saatnud. Pole aga isegi vastulause osaliseks saanud, rääkimata siis mõne avaldamisest. Kõnetamise peale mainiti, et seisukohtadest olulisem on see, kes nende taga on. Autor pidavat müüma, lähenemised polevatki nii olulised. Kui kuuldu vastab tõele, siis tuleks kaaluda ühiskonnakorraldust puudutavate teemade käsitlejate nimede salastamist. Ei saa ju rääkida meediavabadusest, kui domineerivad ühtede ja samade seisukohad.

Raivo Vetik näeb probleemi kirjutamise stiilist. Mina aga isikupõhises selektsioonis, mis teeb meediavabadusest sõnakõlksu.