Mitmed autoriteedid on tööjõu
välisriikidesse liikumise põhjuseks pidanud ettevõtluse ebaefektiivsusest
tingitud madalaid töötasusid. Ühiskonnas on kujunenud arvamus,
justkui meie ettevõtjad ongi need, kelle saamatusest teenivad eestlased
teistest väiksemaid töötasusid.
Tegelikult see nii ei ole. Madalate töötasude maksmise peaosa kannab väikeriiklik gigantomaania, mille käigus oleme suuremate naabritega sarnanemise soovist delegeerinud avalikule sektorile üldjuhul ainult suurriikidele taskukohased funktsioonid. 12 ministeeriumist, veelgi enamast ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita erisoodustuse mehhanismiga riigikogust, suurearvulisest ja kahtlase väärtusega kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist on saanud oht riiklusele. Suurearvuline ja ebaefektiivne ametnike ja „esindajate armee on raske kandam õblukesele erasektorile.
Kas aga ikka on otstarbekas püüda üle oma varju
hüpata? Ehk oleks mõttekam luua väikeriigile sobilik haldusstruktuur, mis pakuks
elanikkonnale pigem vähem, aga paremat teenust, olgu selleks haridus,
riigikaitse, omavalitsuste osutatavad teenused või muu avalik teenused?
Oleme eelistanud kvantiteeti kvaliteedile. Seda
kinnitab ka fakt, et ebaõnnestumistes süüdistame ressursside nappust. Liiklusõnnetusi
põhjustab meil vähene politseinike arv, ravijärjekordi tekitab
meditsiinitöötajate nappus. Nii see aga pole. Otsime tegematajätmistele
põhjendusi, üritame saamatust peita.
Avaliku sektori madal efektiivsus ei võimalda
Eesti konkurentsivõimel selga sirgu lüüa.
Statistika näitab üht, tegelik elu on aga teine. Rahvusvahelise
ettevõtte finantsdirektorina oli mul juurdepääs rahvusvaheliste kaubavedudega
tegelevate ettevõtete finantstulemitele. Meenutan Norra ja Eesti ettevõtete
viie aasta tagust tegevkulude võrdlust, kus sama töövõtja netotulu (baasiks
kasutasin 35000 krooni) juures ületasid Eesti maksud Norras tasutava. Võrdse
tööjõukulu juures laekus Norra ettevõtete palgal oleva autojuhi kontole ligi
kümme protsenti suurem netotutul kui Eesti ettevõtte palgal olijale. See oli ka üheks põhjuseks, miks eelistasime tublimad töötajad Norra palgale (makse maksta Norra riigile) viia. Konkurentsis püsimiseks tuli seda teha.
Palkade võrdlemise kõrval tuleks
vaadelda ettevõtete tööjõukulusid tervikuna, mis sisaldab peale töötaja
teenitud brutotöötasu kõiki maksusid ja soodustusi.
Lisaks kõrgemale tööjõukulule tuli Eestis tasuda enam ka kütuse eest. Jaehind oli küll mõnevõrra odavam, kuid Põhjamaades pakutav
(hulgiostjatele) soodustus tegi Eestis ostmise ebaotstarbekaks. Aktsiisid on tõusnud veelgi. Mul puudub juurdepääs nüüdsetele finantsandmetele, kuid viis aastat tagasi oli tankimine Rootsis Eestiga võrreldes
3% odavamalt. See oli ka põhjus, miks palusin logistikutel töökorraldusega minimiseerida autode tankimist (makse maksta Rootsile) Eestis.
Turud ei toimi üksnes emotsioonidel, vaid ka
konkurentsil ja reaalsusel. Väikeriigina oleks tarmukas tagada konkurentidest
soodsam majanduskeskkond. John Strider Coleman on öelnud:
„On tarvis meeles pidada, et mida valitsus annab, peab ta enne ära võtma.“ Kas
meil ikka on kõike pealesurutut vaja? Ehk oleks õigem millestki loobuda?
Hästitoimiv ja motiveeritud ettevõtlus on riikluse vundament, millele saab
viimase kandevõimest olenevalt ehitada toimiva pealisehituse — avaliku sektori. Vastupidine lähenemine ei toimi.
Majandusanalüütikud kinnitavad, et elanike kiire
palgatõusu ootuste realiseerimine vähendab ettevõtete konkurentsivõimet,
nõrgestab ettevõtlusmaastikku veelgi. Muudatused ebaefektiivselt
toimivas avalikus sektoris võimaldaksid aga palgakasvu tagamise
võimekust suurendada, samas ka rahvusvahelises konkurentsis püsida. Suurriikide almusest elamine pole väljapääs.
Eesti riiklus tugineb „lonkaval“ demokraatial.
Innukamad valitutest ja nende poolt ametisse määratutest asjameestest võiksid oma tagumikud mugavatest tugitoolidest üles tõsta, käärida käised üles ja asuda
vajalikke töid (muudatusi) teostama!
No comments:
Post a Comment