Paljude ettevõtetete finantstulem on kahtlase väärtusega

ÄP: Eestis mitmekiiruseline majandus. TTÜ professor Rainer Kattel kirjutab tänases Äripäeva arvamusartiklis, et Eesti eksport ega majandus ei ole enam allhankest sõltuvuses. Ja see on nii hea kui ka halb uudis.

http://www.ap3.ee/opinion/2012/5/8/kattel-eestis-mitmekiiruseline-majandus

„Eesti mitmekiiruseline majandus“ pole mitte avastus, vaid totrus kuubis.

Kui Eesti ettevõtlust lahata, siis tuleks seda teha valdkonniti. Üldistusi ei tehta sobimatutest komponentidest.

Eesti majandus tugineb väikese ja keskmise suurusega ettevõtlusele. Praxise andmetel on Eestis üle 100 000 ettevõtte, 99,9 protsenti neist on väikese ja keskmise suurusega. Suuri (üle 250 töötajaga) ettevõtteid on 150. 2/3 ettevõtetest on perefirmad, 70 protsenti müüvad üksnes teenust, 9 protsenti seotud ehitustegevusega, vaid 7 protsenti tööstuse ja tootmisega.

Kui professor mõõdab kõiki ühe mõõdupuuga, siis sarnaneb see magustoidust ja praest kokku segatud toidumassiga, mis sobib küll demagoogiliseks toiduks, mis võimaldab poliitikutel üksteisel suid kinni toppida, kuid mitte tõsiselt võetavate järelduste tegemiseks.  

Professor võiks teadvustada, et globaalne ettevõtlus põhinebki suuresti allhangetel. Toote ja kaubamärkide omanikel on mõttekam lõppprodukt kelleltki tellida, kui seda ise valmistada. 

Spetsialiseerumine majanduses algas juba aastakümneid tagasi, ka parema tahtmise juures ei suuda me arengusuundi muuta. Arvamus, et Eesti ettevõtlus peaks orienteeruma oma kaubamärgile kuulub ulme valdkonda. Ühiskonnas puuduvad selleks ressursid, puuduvad ka tootmisvõimsused. Isegi ühe valdkonna ettevõtete ühinemise korral pole Eesti ettevõtted võimelised Euroopa mõistes soliidse käibega kaubandusketi lette täitma.

Eesti teadlastelt ootaks argumenteeritumaid ja tarmukamaid seisukohti. Sobimatutest komponentidest valmistatud üldistustega pole peale demagoogiliste poliitiliste loosungite valmistamise midagi peale hakata. Ettevõtteid ei saa ühte patta panna ja seejärel neist mingeid keskmisi tuletada. 

Suur osa Eesti ettevõtetest tegeleb vahendusega, mis tähendab seda, et nende lisandväärtus on kahtlase väärtusega. Seda pole lihtne eksportida. Tööstuse ja tootmisega tegeleb vaid 7 protsenti ettevõtetest, vaid kuni viiendik Eesti  kogutoodangust tuleb tööstusest. Soomlastel on tööstuse osa kogutoodangus kaks korda soliidsem.

Tootmine on teistest valdkondadest investeeringumahukam ja riskantsem, sellest ka vähene huvi valdkonna vastu. Tootmine eeldab suurte summade investeerimist. Seda nii seadmesse kui ka käibevarasse (sh laovarud, teenindussektori krediteerimine). Püsikulud tootmisettevõtetes on soliidsed. Finantsvahendite teenimiseks tuleb  teha suuri kulutusi, raha müügist laekub (enamasti) peale kauba lõpptarbijani jõudmist.  

Investeeringud põhivarasse tasuvad ära ca seitsme aastaga, misjärel soetatakse uued seadmed. Vahepeal tuleb teha kulutusi hooldamisele ja remontimisele. Müügimahud pole garanteeritud. Kui veel ka seaduskeskkond on pidevas muutuses (Eestis see nii on olnud), siis on mõttekas kõigele käega lüüa ja kellegi teise toodete edasimüügile pühenduda. 

Olen tootmisettevõtte tegevjuhi ametit pidanud aastaid. Mõned aastad tagasi loobusin. Olen õnnelik, et ettevõte on endiselt heal järjel, veelgi õnnelikum aga sellest, et olen sotsiaalsest vastutusest prii. Olid põnevad ja rasked ajad. Meenutan aegu, mil tuli rinda pista tööjõukulu liigkiirest kasvust tuleneva omahinna kasvuga. Omahind kasvas, müügihinda tõsta polnud võimalik. Pühenduda tuli omahinna alandamisele. Tootearendus ja tootmisahela muutmine viis eesmärgini.