Koalitsioon ei tee midagi, et olukorda normaliseerida

Ühiskondlik arvamus riigieelarve suuruse kohta jaguneb kaheks: ühed pooldavad riigitulu iga hinna eest kasvatamist, teised eelistaksid selle vähendamist.

Riigieelarve moodustub suuresti maksutulust. 20011. aastal moodustas see 74 protsenti kõikidest laekumistest. Seega sõltub riigitulu paljuski maksulaekumisest. Maksulaekumist saab kasvatada nii mahtudega kui ka määradega. Eestis on eelistatud viimast. Tegemist on aga libeda tee valimisega.

Maksutulu ei sõltu (eestlaste vaesuse juures) niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Pole  vahet, mida maksustada - kas teenitavat tulu või tarbimist. Tulu ja tarbimine on sõltuvuses. Kui teenitakse tulu, siis ka tarbitakse. Mida suurem on tulu, seda suurem on tarbimine. Elanikkonna tulu vähenedes ei suurenda maksulaekumist ka maksusüsteemi muutmine.

Eestlaste reaaltulud on aastaid langenud. Maksustamine aga kasvas.

Kui elanike tulud vähenevad, siis tuleks leppida ka riigil kesisema sissetulekuga. Eesti otsustajad arvavad teisiti – nende arvates on valitsemine elanike heaolust olulisem. Maksulaekumise kasv toob peaministri näole naeratuse. Ta ei pruugi teadvustadagi, et see tuleb elanike (säästud vähenevad) ja laste tühja kõhu arvelt. Normaalne inimene ei rõõmustaks sellise maksulaekumise üle, vaid annaks endast kõik selleks, et elukeskkond inimlikumaks muuta.  

Maksusüsteemi muutmise eesmärgiks ei saa vaid elanikelt veelgi suurema obroki kogumine olla. Maksukoormus aga aina kasvab. Mõne aastaga kasvas see veerandi võrra. OECD on Eesti madala maksukoormuse müüdi ümber lükanud. Kesise sissetulekuga ühiskonna 40.1 protsendine maksukoormus (SKPst) liig, mis liig. Kui veel mõelda kõigile petuskeemidele, millega maksudega trikitajad on hakkama saanud, siis toob see kananaha ihule.

Koalitsioon ei tee midagi, et olukorda normaliseerida. Liigutakse endiselt vastupidises suunas – maksukoormuse langetamise juttude varjus jätkuvad maksudega trikitamised. Reaalne maksukoormus jääb kasvama. Isegi toimetulekuraskustes olevate perede ja nälgivate laste rohkus ei pane vigade paranduse vajalikkust tunnistama. Väide, et nälgivate Maarjamaa laste kõhu täidab maailmamajandus näitab protsessides orienteerumatust, hoolimatust kodanikest.

Eesti valitsemiskulud ületavad mõistuse piire. Abstraktsetele arvudele tuginemise asemel võiksid otsustajad mõista, et kohalik ettevõtlus ei suuda liigrasvunud riiki üleval pidada. Riikliku dieedita pole lootustki, et Maarjamaa lapsed saavad toidetud. 

Valitsemiskulusid erasektori võimekusega kohandamata, avaliku sektori tegevust optimeerimata, jäävad paljud tendentsid ka tulevikus üllatuseks.

Riigitulu laekumine ei saa liikuda vastupidises suunas ühiskonnaliikmete jõukusele. Arvata, et statistilise keskmine töötasu ja sisemajanduse kogutoodangu indikaator mõningane kasv teeb inimesed jõukamaks näitab teemas orienteerumatust. Reaaltulu kasvuks ei piisa keskmise palga kasvust (oluline on ka palgasaajate arv, töökoormus, inflatsiooninäitaja, maksustamine). Sisemajanduse kogutoodangu juures tuleb arvestada, et sellel on ka kvalitatiivne mõõde. SKT kasv, mis tuleb advokaatide töökoormuse kasvust, avalikust haldusest, tervishoiust, riigikaitsest või mõnest muust riigieelarvest finantseeritavast valdkonnast ei tee kogukonda jõukamaks – see teeb vaesemaks. Rahade ümber jagamisest (toetused, abid) toituv majanduskasv pole jätkusuutlik.

Võimul olijad võiksid mõista, et ühiskonnas toodetava lisaväärtuse võimekus ei vasta maksukoormusele. Haldusstruktuuri optimeerimisele riigitulude kasvatamise eelistamine ei näita tarmukust, vaid rumalust. Ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste ja omavalitsuste arvu poolest oleme võrdväärsed suuremate riikidega, see pole loogiline.

Rasvunud riik tuleks dieedile panna. Valitsemiskulutuste kärpimine võimaldaks riigi lubjastunud vereringet puhastada, vältida süsteemi lõplikku kokkuvarisemist. Eesti maksulaekumise kasvu võiks võrrelda raske haiguse kuluga – saabuvad küll hetkelised enesetunde paranemised, kuid agoonia ei jää tulemata.

Madala maksukoormuse müüt on OECD poolt kummutatud. Maksusüsteemi muutmise asemel tuleks langetada määrasid. Eestlastele tuleb raha rohkem kätte jätta, see võimaldaks nii lastel kõhud täis toita, kui ka kohalikule ettevõtlusele tuult enam purjedesse puhuda. Riigitulu kasv ei jää tulemata. Sellisel juhul oleksid hundid söönud ja lambad terved. Hetkel on küll hundid söönud, kuid lambad redutavad kolletanud võpsikutes või parematele karjamaadele põgenenud.

Maksusüsteemiga ei mängita. Süsteemi muutmisele tuleks eelistada määrade langetamist ja riigi haldamise optimaalsemaks ning efektiivsemaks muutmist.