Vasakpoolsus ei saa olla hea uudis majandusele,
kommenteeris rahandusminister Jürgen Ligi Prantsusmaa presidendivalimiste
tulemusi.
Eestis pole poliitiliste poolsustega probleemi. Poliitika ei
põhine meil ideoloogiatel, vaid isiklikul saamal. Seda kinnitavad täitmata jäetud valimislubadused, kinnitavad erakondade programmid.
Programme käsitletakse tervikdokumendina, üksikute lähenemiste
järgi poolustele paigutamisel puudub mõte. Erakondade programmid pole
kirjutatud ellu viimiseks (lähenemised on vastuolulised), vaid
toetajaskonna ligi meelitamiseks. Paigas pole neis eelistused (nt kas olulisem
on valitsuskuludeks tehtav maksutõstmine või elanike sotsiaalne turvalisus). Raske mõista, mis on oluline, mis vähem oluline. Tulemuslikkuse mõõdikud (millal,
mis ajaks, kui palju) puuduvad aga üldse.
Kõik parteid lähenevad maksustamisele sarnaselt. Olenemata ideoloogiast tõstavad valitsejad makse. Väide, et vasakpoolsed tõstavad enam, pole põhjendatud.
Ajalugu seda ei kinnita. Olenemata valitsejate ideoloogilisest platvormist on
ühiskondade maksukoormused aastakümnetega tõstetud lakke. Need on
kasvanud nii soliidseks, et jõutakse tühiste asjade pärast pidada sõdu, moodustada valitsuste valitsusi.
Ideoloogilised erinevused on hoomatavad vaid suhtumises
maksustamise subjekti. Parempoolsed soovivad naha üle kõrvade tõmmata keskmise
sissetulekuga, vasakpoolsed kõrgema sissetulekuga subjektidel.
Eelarvemahud, mida valitsejad kulutada saavad ei sõltu
ideoloogiast, vaid ühiskonna jõukusest. Välisvõlad ja
fiskaalreeglid ei võimalda enam lastelaste arvel elada. Eesti pole ka erand. Eesti riigivõlg on küll tagasihoidlik, kuid selle võrra on see suurem erasektoril. Kogu välisvõlg (kogutoodangusse) ületab isegi ühendriikide oma.
Prantsusmaal võtab võimu üle vasakpoolne president. Parempoolsed paanitsevad, hirmutavad tumedate pilvedega. Isegi meie võimuladviku eestkõneleja Jürgen Ligi konstateerib, et vasakpoolsus pole hea uudis majandusele. Prantsusmaa rahanduses ja finantsmaailmas ei muutu aga midagi. Muutuvad vaid väärtushinnangud ja mõttemaailm. Raha tuulde loopimisega ei tasu üldsust hirmutada.
Parempoolsed pole kokkuhoidlikumad. Eesti parempoolsed hiilgavad ressursside tuulde loopimisega. Neid pole võimalik üle trumbata. Aastaga riigieelarve kulutuste veerandi võrra kasvatamise peale normaalne mõtlemisega inimene lihtsalt ei tule.
Väide justkui ettevõtjatele rahaliste kingituste tegemine väetaks elanike sotsiaalsetest tagatistest majanduskeskkonda viljakamalt, pole (praegustes
makroökonoomilistes tingimustes) tõsiselt võetav. Tööpuudus on kõrge,
toimetulekuraskustes leibkondade hulk suur. Eesti majanduskasv oleks stabiilsem ja
elujõulisem, kui struktuurifondide rahadest osa suunata sotsiaalsete tagatiste
tõstmiseks. Lähenemine on küll vasakpoolne, kuid see-eest ettevõtluskeskkonda väetav.
Tasakaalustatud majanduskasvu suurimaks takistuseks on nõrk sisetarbimine. Kui meid ei külastaks suure rahakotiga hõimuveljed, peaksid paljud kohalikud ettevõtjad pillid kotti pakkima.
Ettevõtete valikuline toetamine on raha tuulde loopimine. AS Ilmarine`le eraldati (ligi) miljard eurot. Pankrott
lükkus edasi, kuid ei jäänud tulemata. Oli sellel mõtet? Sotsiaalsete toetuste korral oleks tarbimise kaudu miljard ettevõtete vahel jagunenud,
osa maksudena (käibemaks, aktsiisid) riigikassasse tagasi tulnud.
Parempoolsed hirmutavad vasakpoolsetega, vasakpoolsed
parempoolsetega. Karta ei tule kumbagi. Karta tuleb vaid ebaausaid ja enesekeskseid poliitikuid.
No comments:
Post a Comment