Eesti riigis on diktatuurile omaselt palju infot salastatud. Salastamine ei toimu niivõrd otseselt, kuivõrd kaudselt. Minu järelepärimistele (statistikaametis) vastatakse sageli, et sellises vormis andmeid ei koguta. Konfidentsiaalselt lisatakse, et tegemist on tundliku valdkonnaga.
Enne eelmist masu kirjutasin artiklit palkade tendentsidest, mille kasvuveduriks oli avalik sektor, mis pani palgad tootlikkusest kiiremini kasvama. Kasvas muidugi ka maksutulu, kuid selline tendents pole jätkusuutlik. Optimism pimestas - riigieelarve kulusid kasvatati 2008. aastal koguni 26%. Selline mudel pidi kokku varisema. Masu ajal langetati (NB! muud võimalust polnud) erasektoris hinnanguliselt palkasid 20%, avalikus sektoris vaid 1-2%.
Oluline oleks võrrelda palkade tendentse era- ja avalikus sektoris. Inimese kohta võrdlusele tuleks eelistaga kogusummasid, sest tasakaal sektorites on väga oluline. Seda teha pole võimalik, kuna sellise selektsiooniga andmeid ei koguta (või kui kogutakse, siis seda ei avaldata). Isegi ametiala pearühma "seadusandjad, kõrgemad ametnikud ja juhid“ sisse on arvatud mõlema sektori töötajad.
Võin vaid oletada, et isegi õpetajate palkasid kajastatakse astmepalga järgi (mitte kogu teenitud sissetuleku järgi). Õpetajad ise võivad seda arvestavad koguni neto (maksuvaba) vääringus.
Eesti palgad pole teistes ühiskondades makstavatega võrreldavad. Seda ei saa teha maksusüsteemide erinevuste tõttu. Meie palgad ei sisalda sotsmaksu, teistel on see palgaosa. Progresseeruval maksusüsteemil on oma mõju.
Statistiliste nõksudega tuletatud abstraktne töötasu on poliitilisele eliidile meeltmööda, sest see võimaldab valutult (sõpruskonnaga) isiklikke taskuid täita, valede otsuste tagajärgi üldsuse eest peita.
Varjata on aga palju. Olgu selleks kasvõi Henn Põlluaasa FB postitatud sarnased seigad:
Sven Valdek kirjutas FB-s.
"Olin Nõmme keskuse poes, valmistoodete leti taga ja ootasin oma järjekorda. minu eest oli umbes 75-80 aastane mutike. Kui järjekord temani jõudis siis küsis ta ühele sooduspakkumises olevale keeduvorstile osutades - kui palju maksab 300 grammi seda toodet. Müüja vastas: " Umbes 1,20 euri". "See on liiga kallis minu jaoks...": vastas mutike. See äratas minu tähelepanu. Järgmisena võttis mutike ühe sooduspakkumises oleva grillkanakintsu ja arutles omaette, et kui ta selle kõrvale riisi keedab, siis peaks kõhu täis saama küll. kui ma olin omad tellimused kätte saanud ja letist eemaldunud, asusin mutikest jälitama. leidnud sobiva momendi, küsisin: "Kas teil on rahaga väga kitsas?" Ta vaatas mulle otsa ja ütles:"Mul on pensionipäevani jäänud umbes 10 päeva ja 20 eurot." Selle peale võtsin ma rahakotist 10-eurose ja ulatasin temale. Ja teate mis? Ta keeldus! Ta vaatas mulle otse silma ja ütles järgmised sõnad:" Ma pole elus laenanud ega kerjanud! Kogu oma elu olen ma tööd teinud. Ma tänan, et teil jätkub kaastunnet minu jaoks, kuid ma ei saa seda vastu võtta! Ma tänan!" Ta läks kassasse ja maksis arve metallrahas. Ma vaatasin talle järele ja tundsin uhkust. Uhkust selle üle, millised vanaemad meie maal on. Õhtul ma nutsin patja, mina - 42 aastane mees, selle üle, kuidas meie riik neid mõnitab. Solidaarsus Kreekaga? Itaaliaga? MINGE P….E, ORAVAD!!!"
Lugesin seda ja mul on häbi! Häbi oma riigi ja poliitikute pärast. Krt!
No comments:
Post a Comment