Poliitika on Eestis monopoliseeritud. Põhilise osa otsustest langetab väikesearvuline „tüüri juures“ olev seltskond, keda teiste soovid ja arvamused suurt ei huvitagi.
Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses aga domineerib järjest rohkem diktaat. Kui okupatsiooniajal olid ülimuslikud poliitbüroo seisukohad, siis iseseisvas Eestis oleme jõudnud ajajärku, kus otsuseid langetatakse üksikisikute tasemel ja vaid nende soovide ning vajaduste kohaselt. Isegi töötukassa vahendeid saab võimuladvik oma nägemuse järgi kasutada, rääkimata siis riigieelarves olevatest vahenditest.
Rääkimata sellest, et pole harjumuseks kuulata rahva tahet, on ka erakondades kaasarääkijate osa tühine. Parteide liikmeskonnad võivad küll ulatuda kümnetesse tuhandetesse, kuid sisuliselt on see butafooria - erakondade suunised pole ammu enam saadikutele täitmiseks. Tegemist on seadustatud jokk-fenomeniga, mille valitud on endale ise kujundanud.
Esindajate niisugune sõltumatus nende taga olevast parteist, rääkimata neid valinud rahvast, on aga halvim, mida ühele väikeriigile soovida.
Eesti on maailmakaardil väga väike riik. Oleme elanike poolest võrreldavad tänavaga mõnes suurlinnas. Arusaamatuks jääb, miks peitume esindusdemokraatia maski taha, lepime kellegi tõe kuulutamisega. Eriti veel, kui teame, et elanikud erakondi ei usalda. Uuringute andmetel usaldab neid vaid viiendik inimestest (erinevate küsitluste põhjal kõigub usaldus 18 – 26% vahel).
Oma tahte väljendamisel on rahvas aga kidakeelne. See eeldaks vabadust, kuid seda eestimaalaste sissetulekud enamasti ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või muud ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Oma leppimatust diktaadiga pole soovitav näidata. Kes näitab, põrkub ringkaitsele, teenib ära halvakspanu ja halvimal juhul kättemaksu. Halva mängu juures on parem teha head nägu. Vastasel juhul kaotatakse seegi pisku.
Võimuladviku soov suurendada ühiskonnas passiivsust ja omaenese sõltumatust on taotluslik. Abiks on erakondade rahastamiskord ja seaduskeskkond, täpsemalt valimis- ja erakonnaseadused. Finantsiline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat. Valimisseadus loob olukorra, kus on lihtne sokutada (eliidile) lojaalseid asjapulki otsustusnuppude juurde. Meie esinduskoda on täidetud taltsaste tegelastega, keda tegelikult juhivad strateegilised isikud valitsusest.
Ühiskonnas langetatud otsused peaksid põhinema huvigruppide ühisnimetajal, mitte väikese grupi dogmadel. Ühisnimetaja leidmine väikestes kogukondades poleks ju keeruline. Selleks tuleks esindusdemokraatia viljelemisel vaid teadvustada, et need kes valitud pole ilmtingimata kõige targemad, kompetentsemad ega paremad. Ja et esindatakse siiski inimesi, mitte umbmääraseid valimislubadusi ega parteiprogrammilisi seisukohti.
Paljud meie probleemid ei tulenegi niivõrd madalatest töötasudest ega kesistest sotsiaalsetest tagatistes, vaid meie viljeldavast ebademokraatlikust riigi juhtimisstiilist ja väärtushinnangutest. Raha vähesuse rõhutamise asemel oleks tarvis puhastada vaimupõld umbrohust: meie riigi kodanikud vajavad empaatiat, austust ja siirust.
Statistiliste näitajatega manipuleerimine (töötute arv, töötasud jmt), valetamine (butafoorse demokraatia viljelemine, viie jõukama hulka jõudmine, majandusedu mõistega manipuleerimine jne), ja isegi varastamine (ka riigikogulaste kuluhüvitised, tasud nõukogudest ja ebaproportsionaalselt kõrge töötasu on kodanike tagant varastamine), teevad elukeskkonna Eestis paljudele vastuvõetamatuks. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uued rahvustunnused – pettumus, käegalöömine ja viha.
Kuidas edasi? Üks toimuv lahendus oleks tõsta ausse kodanike, sh rahvaalgatuslike ühenduste seisukohad. Kodanikeühenduste erakondadest ees küürutamine on kummaline.
No comments:
Post a Comment