Miks on Eestis nii madalad palgad?

Juba teist aastat rõõmustame Eesti majanduskasvu üle, meie ekspordimahud panevad paljusid ahhetama, kuid reaalpalgad muudkui langevad.
Tänavuse aasta esimese seitsme kuuga kasvas eksport võrdluses aasta varasemaga poole võrra. Ka mullu oli ekspordi kasv jõuline – 24 protsenti. Sisetarbimisele ei taha aga kuidagi kõrgem käik sisse minna. Selle aasta kaheksa kuuga, jaanuarist augustini, kasvas jaemüük püsihindades aasta varasemaga võrreldes kõigest kolm protsenti. Ja sedagi võib lugeda soomlaste teeneks. Soome kaubandusliidu andmeil ostsid soomlased mullu Eestist kaupu ja teenuseid 390 miljoni euro eest – see aga moodustab meie jaekaubandusest enam kui kümnendiku. Eurole üleminek kasvatas välismaalaste oste veelgi. Tekib küsimus, kuhu ekspordist teenitav tulu kaob. Miks palgad ja müügimahud koduturul ei kasva?

Raha lihtsalt ei jagu
Eelmisel aastal kulutati Eestis töötasudele üle 41 protsendi sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Enamat maksta pole ka võimalik, sest tuleb investeerida, tasuda jooksvaid arveid (elekter, side, töövahendid, laenuintressid jne), teha erakorralisi kulutusi.
Nii uskumatu kui see ka ei tundu, kuid isegi kui maksaksime kogu riigi SKT täismahus töötasudena välja, jääksime palkades põhjanaabritele alla. Meie inimeste keskmine töötasu kasvaks siis vaid 1855 eurole kuus (sisaldab tulumaksu).
Soome statistikaameti andmetel teenisid põhjanaabrid aga eelmise aasta oktoobris erasektoris 3255-eurost kuupalka. Klienditeenindajate töötasu oli keskmiselt 2588 eurot, ehitajatel 2653 eurot.
Ka pensione ei saa maksmata jätta. See aga alandab ülal kirjeldatud spekulatiivset teoreetilist palgavõimekust Eestis 1691 eurole töötaja kohta kuus. See on sama mis Luksemburgis makstav miinimumpalk.
SKT-st peab aga leidma vahendeid ka tervishoiule, haridusele, riigikaitsele ja teistele valdkondadele. Tuleb investeerida. Järele jääbki pisku, mida Eestis inimestele makstakse. Statistikaameti andmetel oli keskmine palk tänavu teises kvartalis 857 eurot. Tegelikkuses veelgi väiksem.

Elame peost suhu
SKT kasvas teises kvartalis aastatagusega võrreldes 8,4 protsenti. Töökohtade arv 6,3 protsenti. Selline tendents ei soosi palkade kasvu. Vaja oleks tulu ja kulu saldo kasvu. Et tulud oleksid suuremad kui kulud. Paljud Eesti ettevõtted aga ei majanda kasumlikult. Krediidiinfo andmetel kuulutati mullu välja 1029 äriühingu maksejõuetus. Tegemist oli kümnendi halvima tulemusega. Raskustesse sattunud ettevõtted kergitavad hindu, et rohkem raha sisse tuleks. Kuna seda teevad ka kõik teised, siis liiguvad kulutused sama rada ja tulemus kiratseb ikka. Müügitulu kasvuga kaasneb kulutuste suurenemine.
Elanike reaalsissetulekute kasvuks peaks majanduskasv olema jõulisem, hindade kasv aga järele andma. Maailmaturul langevad mitmed toormehinnad, müügihinnad Eestis aga kasvavad, mis ei soosi reaaltulu kasvu.
Väikse ja keskmise suurusega traditsioonilisele ettevõtlusele (mis põhineb investeeringutel põhivarasse ja töökohtade stabiilsusel) oleks vaja luua soodsam pinnas. Selleta jääbki Eesti elanike elujärg kiratsema.

Ebasõbralik keskkond
Et mitte üldsõnaliseks jääda, meenutan aastatetaguseid tootmisettevõtetes tegutsemise aegu, mil hoomasin ametnike ettevõtjavaenulikkust. Nad ei paistnud väsivat näpunäidete andmisest, direktiivide ja paragrahvide järgimisel pedantsuse demonstreerimisest. Mulle meenuvad kohustuslikud formaalsed töötajate tervisekontrollid, kus nägemise kontrollimise ja pulsi mõõtmise eest tuli maksta 500 krooni inimese kohta. Kulutusi tuli teha loengutele ja koolitustele, mida maksuraha eest palga saajad siis asjalikult toimetasid.
Häiris aruandlus (statistika, jäätmekäitlus, õhusaaste, riskianalüüsid jmt), mis nõudis kallist tööaega ja tundus mõttetuna.
Meenuvad ühe pahatahtliku ametniku ponnistused, mille “tulemusena” tal õnnestus peatada meie kaupade turustamine Eestis aastaks. Tegemist oli Rootsis, Soomes, USA-s, Jaapanis ja teistel turgudel tunnustatud toodetega. Nende toodetega oli võidetud klientide tunnustus ja usaldus, saadud auhindu. Müügiloa taastamisele kulus aasta ja see läks ka üksjagu maksma. Üksnes Brüsselist tulnud otsus suutis lõpuks murda ringkaitsesse asunud kohaliku ametkonna meelsuse. Müük Eestis ei taastunudki.
Analoogseid näiteid võib tuua iga ettevõtja.

Vale lähenemine
Kui rahuldume vaid suurettevõtete eksporditulemustega, saeme sellega oksa, millel ise istume.
Jõudsalt kasvav eksport ei kajastu kodanike rahakotis. Madalate palkadega rahvalt ei laeku ühiskassasse tarbimismakse (käibemaks, aktsiis), just need aga moodustavad poole (mullu 47 protsenti) riigi maksutulust. Siin tegutsevatelt välisosalusega ettevõtetelt ei laeku makse kasumilt. Nauditakse vaid siinset maksukeskkonda, mis koduturul toimetajaid lämmatab.
Eesti kasina palgaga maksumaksja peab aga üleval 12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatut arvu ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsustega – see kõik on õblukesele erasektorile liiga raske kandam.
Maksukoormust tuleks vähendada, maksudest elatuvat riigiaparaati ja haldusstruktuure koomale tõmmata. Vaja oleks kobestada pinnas kohalikule turule orienteeritud keskmise ja väikse suurusega ettevõtetele. Praegune Eesti fiskaalpoliitika seda ei soosi. Keegi ei keela aga edaspidi tegemast paremaid otsuseid.
http://www.linnaleht.ee/frontpage/tln_ek/2011-10-21-b.pdf