Täna toimub riigikogus 2012. aasta riigieelarve teine lugemine. Võimuladviku esindajad kiidavad ühendkoorina eelarveprojekti kvaliteeti. Opositsioon viitab lombakusele. Mõttetutel vaidlustel ei tulegi lõppu, kuna eesmärkides puuduvad eelistused, paigas pole tulemuslikkuse mõõdikud. Peaminister jääb ka edaspidi oma otsuseid ülistama, need aga keda need puudutavad neid kiruma.
Prognoosidel tuginetakse indikaatoritele. Turgude käitumise indikaatoritest on olulisemad ettevõtete majandustulemused ja fiskaalpoliitika. Oluline on arvestada, et majandustulemusi ja paljude lemmikuks saanud abstraktset sisemajanduse kogutoodangut (tegemist pole klassikalise majanduse kasvuga, see sisaldab ka maksuraha kulutamist) ei saa ühte patta panna.
Turgude võimsamaks juhthoovaks on fiskaalpoliitika, kuna suur osa ressurssidest kuulub ümberjagamisele. Eestis jagatakse ümber kusagil 40% . Väide, et turud ei allu juhtimisele ei pea paika. Mõjutamine toimub ka alateadlikult. Arvamus, et rahamaailma on kaosesse tüürinud pangandus pole samuti adekvaatne. Selleni on viinud poliitiliste eliitide suhtumine maksustamisesse ja ühisvarasse.
Ka paljud hädad Eestis saavad alguse riigi eelarvepoliitikast. Olgu selleks siis elanike kasinas sissetulekud, proportsionaalselt kõrged jaehinnad või siis sotsiaalsete gruppide kihistumine.
Selle asemel, et valitsemiskulude laristamisele piir panna istub käputäis nupukais kinniste uste taga ja nuputab, kuidas kodanike taskust veelgi suuremat obrokit välja meelitada. Maksumaksja võlakoormus kasvab.
Eestlaste välisvõlg kasvas eelmisel aastal 136 protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Elaniku kohta tuleb seda 14701 EUR. See oleks veelgi suurem, kui elanike arv tegelikkusega vastavusse viia. Tulem on saadud 1,34 mln inimese vahel jaotamise teel.
USA välisvõlg oli 45836 USD ehk ca 32800 EUR elaniku kohta, mis on keskmise elaniku kuupalgaga samas suurusjärgus. Kritiseerime suurriiki, omal on elaniku kohta pea kaks korda suurem võlakoormus. Demograafiline struktuur töötab samuti Eesti kahjuks.
Eesti riigi ja kodanike laenukohustuste vahekord näitab, kuidas valitsus suhtub kodanikesse – maksudega kasvatatakse elanike väljaminekuid, riigi laenukohustused veeretatakse samuti nende kanda.
Mul puudub ülevaade elanike võlakoormuse jaotusest. Ma ei tea, milline osa on läinud eluasemele, milline hariduse omandamisele, raviteenuse ostmisele, milline lihtsalt tarbimisele. See aga polegi oluline. Oluline on see, et inimeste laenukoormus on väga suur, valitsusel aga väike. Paljud ühiskonnaliikmed on toimetulekuraskustes. Teistest suuremaid kulutusi tehakse toiduainetele, raviteenusele (omavastutus suurimaid ELs, vist 24%), riigilõivudele. Eestlaste reaalne maksukoormus on teistest kõrgem, välisfirmad naudivad aga siinset maksukeskkonda.
Maksustamisest siit: http://eveges.blogspot.com/2011/09/nailiselt-madalate-maksudega-eesti.html
Riigi rahanduspoliitika tugineb eelarvele, see aga ei soosi eestlaste elujärje paranemist. Seaduskeskkond ei võimalda lähenemistes ka korrektsioone teha. Ühisreeglid Eestis ei tugine ühiskondlikul kokkuleppel, vaid väikese seltskonna diktaadil. Kodanikena ei jää meil muud üle, kui vaid võimuladviku iseendale kirjutatud oodi kuulata ja kulmu kortsutada.
No comments:
Post a Comment