Seltsimeeste võimu- ja kasuahnus ei võimalda eestlaste elujärge parandada

Nii palju kui on inimesi on ka arvamusi. Tõeline Tõde tugineb ühisnimetajal, selles me ei orienteeru. Mis veelgi kurioossem – meid see ei huvitagi.

Minu silmis Eestis omavalitsusi ei eksisteeri. Eksisteerivad kunagiste rahvasaadikute täitevkomiteede rudimendid, mis tegelevad iseendaga.
Seisukoht ei tulene üksnes kuuldust, vaid ka enda kogemustest. Olen nimelt keskmise suurusega omavalitsuse volikoguliige, täidan revisjonikomisjoni esimehe kohustusi.

Ühisotsuste eesmärgiks ei ole väikese grupi seisukohtadele ülemvõimu andmine, vaid ühisnimetajal põhinevate seisukohtade selgitamine ja ellu viimine. Eestis domineerib üksikute seisukohtade ülimuslikkus, „ühisseisukohtade“ vorm ei pea vett.

Eesti võimuladvikud naudivad enda jokkidest meisterdatud ülemvõimu.

Ülemnõukogu ja rahvasaadikute täitevkomiteed reorganiseeriti demokraatia viljelemiseks. See aga põhineb enamuse seisukohtade ülemuslikkusel. Kõik muu (valimised, võimude lahusus jmt) selle juures on teisejärguline, mis peaks tegema toimuva mõistetavamaks.

Nii nagu keskvõimgi, harrastavad ka Eesti omavalitsused diktaati. Kogukonnaliikmetele jagatakse käske ja keelde, nende eest otsustatakse. Riigikogu ja omavalitsused peaksid esindama ühishuvisid, panustatakse aga isiklikule ambitsioonikusele. Elanike huvide eest seismine on kirjas vaid deklaratiivsetel loosungitel ja on hoomatav nimetuses (oma valitsus, riigi kogu), tegelik elu on teistsugune.

Võtame näiteks parlamendierakondade riigieelarvest (demokraatia arendamise sihtasutuste põhjendusel) 800 000 euro näppamise ponnistuse. Erakondadele eraldatavad summad on niigi üüratud. Lisaks kõrgepalgalistele töökohtadele ja eelpool mainitud summale eraldatakse neile 5 412 678 eurot, mis moodustab 0,1% riigieelarve kogutulust. Kaudsed kulutused (ametikohad funktsionääridele; sihtasutuste, MTÜde jmt kaudu liikuvad summad) erakondadele on veelgi suuremad.

Poliitilised väärtushinnangud on teinud eestlastest (sõna otsese mõttes) kerjused, kelle sissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) on teistest eurotsooni riikidest kordades kesisemad, reaalne maksukoormus aga kõrgeim. Diktaadikepikest ei vibuta meil üksnes keskvõim, seda teevad ka pisimarssalid omavalitsustes.

Eesti vajaks hädasti kogu haldusstruktuuri reformimist. Ülemnõukogu ja rahvasaadikute täitevkomiteede rudimentide funktsionäärid hoiavad privileegidest aga kümne küünega kinni. Seltsimeeste võimu- ja kasuahnus ei võimalda eestlaste elujärge parandada.