ÄP kirjutab:
Kes kui palju on saanud? ELi 27 liikmesriigist 10 on netomaksjad ja 17 netosaajad. Suurim „ühiskassasse“ sissemaksja on Saksamaa, kellele järgnevad Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia - neljakesi maksavad nad kinni umbes 80% „peolauast“. Pole siiski põhjust arvata, et nad seda omakasupüüdmatult teevad - Euroopa Liidu rahade abil kosuvad uute liikmesriikide majandused on ühtlasi tänuväärne turg Lääne-Euroopa firmadele.
Konkurentsitult suurim saaja on Poola, kes suudab ära kulutada enamiku sellest, mida Saksamaa ühiskassasse sisse maksab. Kõik uued liikmesriigid on tänaseni saajate hulgas, aga mitte ainult nemad - kogusummalt on Poola järel suuruselt teiseks saajaks Kreeka ning isegi jõukad Belgia ja Luksemburg saavad ELilt rohkem raha kui Eesti. Võrrelduna SKPga, on ELi fondidest kõige edukamalt osanud toetust küsida Balti riigid. 2009. aastal moodustasid „eurorahad“ ligi 6% Leedu SKPst ja üle 4% Eesti SKPst - enamikes ülejäänud uutes liikmesriikides jäi see toetusmäär 1-2% kanti.
http://www.ap3.ee/opinion/2011/9/26/kas-sellist-euroopa-liitu-me-tahtsimegi
Brüssel toetab kõiki. Toetuse eest aga makstakse.
Kuluarvestus on (nagu iga teine) valdkond, milles tuleb orienteeruda.
Ma ei suhtu tõsiselt neisse, kes väidavad, et Eesti saab keskuselt enam, kui sinna panustab. Igiliikureid ei eksisteeri.
Rahal on erinev väärtus. Väärtus haihtub, kui selle saamiseks seatakse tingimusi.
Eesti soetab Euroopa rahade (CO2 kvoodi müük) eest elektriautosid, mille ostuväärtust (tegemist on kasutamata jätmiseks väljapääsu võimalusega) ei saa 1:1 rahasse taandada. Suur osa ministeeriumide kulutustest on seotud liitu kuulumisega. Loetelu võiks jätkata...
Eesti kulutused EL kuulumisele ületavad tulusid. Öeldu kehtib muidugi siis, kui raha väärtust ja omaosalust õiglaselt hinnata.
Euroopa Liit pole heategevusselts. Vaatamata sellele, et paberil saab tõestada vastupidist, maksavad ühenduse arved kinni liikmeseriikide maksumaksjad - nende hulgas ka meie. Bürokraatia ülalpidamiskulud pole väikesed.
No comments:
Post a Comment