Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas ja võimude lahusus. Tunnen siiralt kahju, et demokraatia on devalveerunud. Otsuste langetamisel ei lähtuta elanike huvides, vaid kamraadlusest ja isiklikust ambitsioonikusest.
Igaüht puudutavates küsimustes tuleks otsuste langetamisel tugineda kõikide seisukohtade ühisnimetajale. See ei aga ei toimi riiklikul tasandil, miks peaks see siis toimima siis valdade tasandil.
Kohilas toimuv veeprojekt puudutab kõiki vallaelanikke, mistõttu selle mahu ja mõttekuse kohta tuleks elanike arvamust küsida. Seda aga ei tehta. Grupp seltsimehi langetab otsuseid isekeskis.
Investeeringute üheks argumendiks on hinna ja kvaliteedi suhe, tulevaste kulutuste optimeerimine. Kohila kulukas veeprojekt teeb vee aga mõttetult kalliks. Juba täna makstakse nimetatud teenuse (vee ja kanalisatsiooni) eest tallinlastest 46% enam. Liitri eest käiakse välja ligi 5 eesti krooni senti. WC korra eest laotakse letti kümneid sente (olenevalt loputuskastist 20-40 senti). Suur kulu on pesuveele. Vanniskäimine on luksus. Joogivee osa (see, millele kvaliteedi lihvimisel tuginetakse) tarbimises on tühine.
Konkurentsiamet leiab, et Tallinna vesi peab odavnema. Kohila vee hinnal on vaid kasvuruumi. Veeprojekti kaasatavad finantsvahendid teevad selle omahinna veelgi kallimaks. Edasistest hinnatõusudest pole pääsu, veetarbimine väheneb, see avaldab omakorda survet uutele hinnatõusudele.
Olen hämmingus, et vallavolikogu kasvatas äriühingu toetamiseks laenukoormust maksimumini. Äriühingu ja omavalitsuse rahade ühte taskusse pistmine on mulle mõistetamatu. Pere varade sidumisest äriga tuleks hoiduda, kuna äririskid on suured. Valla vahendid on aga ühispere vahendid.
Uurisin täna ühelt vanaproualt (keda kohtasin tänaval) arvamust veehinnast Kohilas. Vastus oli järgnev:
Nemad (pensionärist abikaasaga) tarbivad vaid ühisveeteenust, kanalisatsioonile eelistavad isiklikku kogumiskaevu. Kanalisatsiooni osa veehinnast (vesi + kanalisatsioon) moodustab ca 2/3. Vanniskäik on neile (nii nagu paljudele teistelegi) luksus, mistõttu pestakse jooksva vee all. Eelnevalt suletakse väljavoolu toru. Kahe inimese pesemisest tekkiv heitvesi hoitakse hommikuni vannis, misjärel see järgmisel päeval aiamaale toimetatakse. Kokkuhoid milline – settekaevu tühjendamise arvelt hoitakse kokku, loodust ei reosta.
Vee hinna edasine tõstmine vähendab tarbimist veelgi. Tarbimise vähendamine tõstab ühiku (liiter) kulutusi, kuna püsikulu on konstantne suurus.
Kohilas pole vee puudust. Kohati on seda isegi liiast. Pole harvad juhused, kus seda tuleb pumbamajast pinnasesse lasta joosta.
Inimestele võiks vee tarbimine soodsamaks muuta. Priiskav veeprojekt, mida Kohila harrastab, teeb selle aga keeruliseks.
Kaevetööde ajal eemaldatakse liiva-kruusa segune mass, mis toimetatakse minema. Asemele tuuakse teise fraktsiooniga, kuid analoogne materjal. Terve mõistus kasutaks endist materjali, kuid järgitakse kavandatut. Otstarbekas pole rajada ka trasse eluasemeteni, kus pole liitumisest huvitatuid. Liitumistasu on aga kopsakas, mistõttu huvilisi ei pruugigi palju olla.
Hinnasurve vee ja kanalisatsiooniteenuse hindade Kohilas jääb ka tulevikus suureks. Seda muidugi juhul, kui valla eelarvest teenust ei doteerita. Veehind on Kohilas Eestimaa kõrgemaid. Vaatamata vee küllusele jääb see kõrgeimaks ka tulevikus. Põhjuseid pole vaja aga kaugelt otsida – need peituvad omavalitsuse otsustes ja võimuladviku esindajate rahalembuses, kes äriühingu nõukogus istumise eest igalt veearvelt 2% oma taskusse pistavad.
No comments:
Post a Comment