Eesti oleme Meie, mitte nemad

Eestit pole keeruline mugavaks elupaigaks muuta. Selleks pole vaja isegi lisaraha, piisab suhtumise muutmisest – riik oleme Meie, mitte poliitiline eliit.

Võimuesindajad kiidavad Eesti riigi rahandust, imetlevad seda ka teised valitsused. Nad ei tule isegi selle peale, et riik oleme Meie, mitte nemad.

Hinnangud on subjektiivsed. Poliitiline eliit imetleb Eesti riigi käekäiku, lähtub seejuures vaid oma huvidest. Kiitmisel ka põhjust – kodanikud on õnnestunud võimu teenistusse rakendada. Valimisseaduse ja erakonnaseaduse taustal sarnaneb Eestis iga kodanikualgatus piniseva sääsega elevandi saba ümber. Tegemist on (vähemalt demokraatia ühiskondades) imega, millest iga diktatuurikepikest ihaldav grupp võib vaid unistada.

Abstraktsel Eestil puuduvad võlad, raskusi ei tunta eelarveridade kokku klapitamisega. Kodanikud ägavad samal ajal võlakoorma all – laenukohustused on kõrged, kulupool seljatab jõuga tulupoole.

Ajal, mil paljud kodanikud on toimetulekuraskustes jätkab võimuladvik oodi kirjutamist. Tegemist on käegalöömisele suunatud unelauluga.

Meenuvad kunagised Venemaa okupatsiooniajad. Avalikes kohtades räägiti siis üht, omaseltsis teist. Kunagised ajad on jõudnud tagasi – võimuladvik (koos hästi toidetud kaaskonnaga) joriseb ühte, ülejäänud hoopiski teist viit.

Eestis toimuvale tuleks objektiivne (ühisseisukohast lähtuv) hinnang anda. Koos võiksime analüüsida saavutatut, kavandada edasisi tegemisi.

Ma ei tea, mida mõtleb väikesearvulise kogukonna enamus, kuid arutelud, mida olen jälginud, milles olen osalenud, kinnitavad, et midagi on ühistegemistes väga valesti.

Migratsioonivoogude järgi võib Eesti elukeskkonda võrrelda põrgutulega, mille eest põgenetakse. Põrgutuld meenutavad reaalsissetulekud, mille kraadideks on esmatarbekaupade põhjendamatult kõrged hinnad ja teistest ühiskondadest häbiväärselt madalad sissetulekud (töötasud, sotsiaalsed tagatised). Ainsad, kes põrgutuld distantsilt saavad vaadata on poliitiline eliit (koos kaaskonnaga), monopolistidest ettevõtjad ja väliskontsernid, kellele on maksumaksjate ponnistuste arvelt loodud maksuparadiis. Ülejäänuid see kõrvetab.

Kui ühte asja lõpmatuseni korrutada, siis pidavat (meeleelundite survel) see ka reaalsuseks muutma. Võin vaid oletada, et Eesti „edulugu“ tõsisena võitjate arv polegi tühine. Kuna tegemist pole aga suletud süsteemiga, siis ammutavad paljud infot ka mujalt (ei piirdu eliidi pressiteadeannetega), siis võin oletada, et poliitpsühhoosile allumatute on kordades suurem. Demokraatlikes elukeskkondades ühiskonnaliikmete meelsuse teadvustamine pole keeruline. Diktaadi tingimustes on see aga võimatu.

Eesti poliitiliselt eliidilt tuleks mingil teel (enese tegemistele) oodi kirjutamise õigus konfiskeerida. Vastasel korral oodatud muudatusi pole loota, kuna nende eelduseks on enesekriitika ja puuduste teadvustamine. Voorustele pühendumine hoiab stagnatsioonis, see aga ei võimalda allakäigutrepil suunda vahetada.