Kurb, et peame elama riigis, kus poliitikute rahva lollitamisest on saanud tava. Elame eetika- ja moraalikaoses. Tundub, et väärtushinnangutekaose keerise laastamistööd polegi võimalik peatada.
Lahendust pakuks ehk vaid see, kui kõik korraga (valest ja võltskusest läbi imbunud) kodumaa tolmu jalgadelt pühiksime. Seda ei annaks vähemalt statistiliste arvudega olematuks teha, lahkujaid aga vingujateks ega vaenlasteks tembeldada.
Poliitiline kultuuritus, mida Eestis viljeletakse, on teinud elukeskkonna Maarjamaal põrguks, milles meelemürkideta närvisüsteem tõrgub töötamast. Arvatavasti seetõttu tarbitaksegi Eestis teistest enam mürke. Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse (EMCDDA) 2011. aasta aruande kohaselt oli Eestis 1000 elaniku kohta 15 süstivat narkomaani. Euroopas oli neid kõigest 1 ja 5. Eristume ka kõrge alkoholi ja uimastavate ravimite tarbimise poolest. Uuringute andmetel kulutavad eestlased alkoholile 5,8 protsenti eelarvest. Igapäevased veinitarbijad, nagu itaallased, hispaanlased ja kreeklased, kulutavad palju vähem (0,7–0,9 protsenti).
Stressirohkes elukeskkonnas tasutakse Euroopa kõrgemat omaosalust tervishoius (ca 25%), tasutakse kõrgeimat obrokit (reaalne maksukoormus) võimuladvikule. Vastu saadakse vähemväärtuslikku sotsiaalset tagatist (kui muidugi arvestamata jätta põhjendamatult kõrget emapalka ja eripensione). Palga erinevus soomlastega on 4 kordne, sotsiaalsed tagatised on 7 korda lahjemad. Suhe räägib paljustki.
Elukeskkond pisiriigis ei võimalda rääkida edusammudest. Elukeskkond on haige. Poliitiline eliit on eraldunud seadustõketega, levitab ebaadekvaatset informatsiooni. JOKK võimaldab mugavalt toimetada, teiste arvelt kukrut täita.
Asi polekski hull, kui eliidi kaitsemüüri annaks läbi närida. See pole aga võimalik, kuna kodanikud on sõltuvusahelais. Eestis on vähe leibkondi, kelle sissetulek ei sõltuks poliitikute tujudest.
Suurimaid summasid ühiskonnas (üksnes riigieelarve moodustab ca 40% SKPst) liiguvad poliitikud. Riigi ja omavalitsuste eelarvetest toitujate suhteline arv on tohutu. Suuri summasid liigutatakse ka eelarveväliselt. Tuttavatelt ettevõtjatelt olen kuulnud, et omavalitsuste tegelaste „moosimisele“ tehakse suuri kulutusi. Võib oletada, milliseid tehakse kõrgema tärnide kandjaile.
Eestlaste ühiskassast tehtavad kulutused sõltuvad väikesearvulise seltskonna tahtest, mis ei süvenda usku helgemasse tulevikku. Lähenemine on ju ühtsust lagundav.
Olen kuulnud ütlust, et kodanikud väärivad enda „esindajaid“. Eestlaste poliitilise eliidi näol pole tegemist esindajatega, vaid poliitiliste aferistidega, kes teistele külma teevad. Ütlus kehtib demokraatliku ühiskonnakorraldusega riikide kohta, Eesti nende hulka ei kuulu. Demokraatia tähendab enamuse seisukohtade ülimuslikkust, eestlastel tuleb kummardada vaid väikese seltskonna tahet.
Ühtekuuluvusvajadus pole omane üksnes loomadele, see on omane ka inimestele. Kogukond on haige, kui väärastushinnangutes valitseb segadus, kui ühiselureeglites domineerib ebaõiglus või väikese seltskonna isiklik kasuahnus.
Valitud (või erakonnad) ei orienteeru lahendites teistest paremini. Ühiskonnas langetatavad otsused peaksid põhinema huvigruppide ühisnimetajal, mitte hierarhilise eliidi dogmadel.
Sooviksin väga, et algav aasta tooks poliitilisse kultuuri uusi tuuli (esindatakse teisi, mitte iseennast). Vastasel korral on eestlased kogukonnana väljasuremisele määratud.
No comments:
Post a Comment